rõvedate meeste esikümme

Kevad on käes ja kõigil vabadel naistel on aeg leida endale paariline. Kahjuks läheb neil raskeks, sest mehed liiga omapärased. See on veel pehmelt öeldud. Ja tegelikult on ka enamus naisi omapärased. Sõna omapärased mõtlen ma negatiivses mõttes, et teil kaksipidi arvamust ei tekkiks. Nad on nõmedad. Rullnokad, põmmpead, halva maitsega, enesekesksed, junnkakud, mõttetud jne. Ma olen väsinud neist. Nad domineerivad ja risustavad. Leidke üksteist ja kolige ära. Kolige, sest te kuulate nõmedat muusikat, olete üksteisele sarnased nagu kaks tilka pahaks läinud piima, teie ambitsioonikus ei baseeru muule kui enda nabale, teie maailmapilt on väga kaugel 360-st kraadist, teie jumal on mammona, teie suhtumine on võrdne padunatsi suhtumisega mustadesse ja gaydesse. Ütleme otse välja, te olete rumalad. Ma sallin teid ainult sellepärast, et te olete inimolevused. Kuid ma olen väsinud sellest, et te arvate, nagu te valitseks maailma, mis siis, et see on teil nii ahtakene. Pekki ka, elage. Saab siis sitasitikate eksistentsi keelata. Junniveeretajaid läheb alati tarvis.

koletu pardipoeg

Kõigile headele ja kallitele inimestele tahan öelda, et see blogi siin ei ole isiklike frustratsioonide hääelkandja. Kui, siis vahel väga harva. Aga ka sellisel juhul on tekst nii kodeeritud, et teil on sellest raske aru saada. Vahest ainult aimamisi. Elu on ilus ja mis iganes jamad elus ette tulevad, lähevad nad kõik mööda ega pole väärt, et neid pikemaks ajaks jäädvustataks. Mitte siia igatahes. Fataalsetest tüsistustest ma ei räägi. Kuigi ka need teisenevad ajas. Omandavad teisi värve ja hääletoone. Tahaks jah vahel karjuda vihast ja kurbusest, aga elatud aastad annavad tarkuse, et kõik on mööduv. Viha, raev, kurbus, rõõm, ... . Protsess on küll oluline, kuid tulemus samuti. Ja ma usun, et parim on alati ees. Alati. Ei ole mõtet pidada ideaalseks ainult 16-aastase rumalaid armumisi. Ka 80-lt on armastus ilus. Igal asjal on oma aeg. Kogujat olete ju lugenud. Kui mitte, tehke seda, sest see on tark raamat. Asub raamatute raamatus muide, Vanas Testamendis. Ja sinna otsa lugege Ülemlaulu. Või vastupidi. Suurepärane ansambel. Nii mõnigi asi saab selgemaks. Eriti tänases pealiskaudses, enesekeskses, lühiajalistele eesmärkidele keskendunud maailmas. Tõstke oma silmad sõbrad, vaadake kaugemale ja hinnake iseennast. Teisi ka. Jah, teisi ka. Kuid alustage iseendast.

meelega lihtsameelne

Ma olen alati öelnud, et inimene on teisele inimesele kõige suurem riskifaktor. Midagi pole teha. Enim kannatame me just oma liigikaaslaste süül. Homo homini lupus est. Kõige lihtsam lahendus riske minimeerida oleks läbikäimist ohuallika(te)ga vältida. Päris ilma ka kahjuks ei saa. Poes ja tööl pead ju ikka käima. Kui paljudel meist on võimalik eraklikku rantjee-elu nautida. Lisaks on inimene ikkagi ka sotsiaalne loom. Vajab suhtlemist. Nii et ilma päris ei saa. Lisaks võib ka täielikule erakule, kes parasjagu keset põlislaant lindude ja metssigadega suhtleb, idioodist piloot lennuki wc sisu pähe tühjendada. Maa on kahjuks ümmargune. Kuid pole me ka endi eest kaitstud. Näiteks võib meie enda väitsaga käsi vääratades reiekarva maha lõigata. Iseenda eest teatavasti aga ei põgene. Oht püsib. Ettevaatust inimene!
Nii lühike ja mõttetu jutt tuligi.

kui elu on hukas ja mokas

5. juunist keelatakse siis lõbustusasutustes suitsetamine ära. Palju õnne. Kui te olete uskuma jäänud juttu, et seda tehakse inimeste tervise huvides, olete sügaval eksiteel. Tegelikult on siin tegemist puhtakujulise parempoolsete erakondade ja kapitalistide vandenõuga. Te kõik mäletate, kui tööandjate katusorganisatsioon ja herr Ansip mõni aeg tagasi jahusid pensioniea edasilükkamise vajadusest. Töökäsi ei jätkuvat. Vot selle kivi alla ongi konn maetud. Tegelik põhjus kulla inimesed on see, et te kaua elaksite ja kapitalistlikke külakurnajaid orjaksite. Suitsetamise ärakeelamine teenib ainult ja ainult madalast iibest ja töökäte puudusest tekkinud pärisorjade defitsiiti. Mulle ei meeldi kui rahvale valetatakse. Seepärast ma oma blogisse tõe üles riputasingi. Vastuhakk on vaja korraldada. Rikkused ümber jaotada ja üleüldine võrdsus kehtestada. Selleks kutsun teid kõiki armsad kodanikud 5. juunil Toompea lossi ette suitsetama. Seal ju tohib. Rahvaesindajatele tuleb survet avaldada. Mis õigusega nad kodanike vabadusi piiravad. Ise korraldavad endale seal mugava elu. Kuludokumentatsiooni enam esitama ei pea. Mis siis, et need olid enamasti arved kell kaks öösel Pegasuses valijatega kohtumisest ja džiipide liisingutasud. Ikkagi. KÕIK 5. JUUNIL TOOMPEA LOSSI ETTE SUITSETAMA! Mittesuitsetajad võtku viled kaasa.

loperdavate kõrvadega meremees

Eelmisel laupäeval nägime Tallinna lahel kiiret laeva. Vanaaegset. Merepäevad olid. Inimesed tuiasid karjakaupa ringi. See viis mõtted sellele, et eelmise nädala alguses põles Londonis peaaegu maha kuulus 19. sajandi merepurjekas. Maailma ainus säilinud teeklipper Cutty Sark. Turistilõks. Selline kiire-kiire laev olla olnud. Omal ajal toodi teed sellega Indiast. Ma ei tea, kas see kippus riknema või ei viitsinud meremehed kaua loksuda. Igatahes oli selle laeva manuaalis kirjas, et sõidu ajal ei tohi seljaga sõidusuunas seista. Vastasel juhul tõmbas tuul kõrvad lopsti silmadele. Kes aru sai, see sai. Kes mitte võib selja keerata.

ruutjuur ei ütle mulle midagi

Tuleb raske nädalavahetus. Täna tõmbab mu kontoora hooajale kriipsu alla. Parimaid tunnustatakse kolleegipreemiaga (millele minul pole mitte kunagi isegi õhkõrna lootust, aga ma ei hooligi:)). Kuulatakse kõnesid, mille sõnum on ikka ja alati sama, me oleme nii nii nii tublid ja toredad. Ma tegelen sel ajal tavaliselt joodava manustamisega. Muidu on igav ja tüütu ju. Mulle ei meeldi mõõdutundetu sabalehvitamine. Minu arust unustavad lehvitajad, et urruauk kipub välja paistma. Siis ollakse alguses veidi hillitsetud ja pidu võtab vaikselt tuure. Mängib mõttetu bänd. Mingi Eesti jura. Miks nad ei kutsu kunagi korralikke kollektiive nooti veeretama. Näiteks Popidiot, Under Marié, Pia Fraus, Ans.Andur jne. Miks peab alati mingit sülti kuulama. Kas tõesti on argumendiks rullnoka tatsuv jalg. Nonii, edasi. Lõpuks saab pidu hoo sisse. Moodustuvad sektsioonid. Mitte väga püsivad muidugi, sellised vedelad, vormi muutvad ja segunevad. Lõppeks hakkavad sektsioonid omavahel mõtteid vahetama, kuhu edasi minna. Lepitakse kokku ja hakkab ärapudenemine. Kes kuhu. Nii see pidu läheb. Tänane pralle on mu asutusele viimane, mis omapäi peetakse. Järgmisel aastal ollakse juba ühinenud teise firmaga ja hulk võõraid, poolvõõraid ja tuttavaid tuleb juurde.
Laupäeval tuleb aga vangi minna. Õnneks on tegemist sünnipäevaga endise kinnipidamisasutuse müüride vahel. Kusjuures olen seal käinud, kui see veel asukaid täis oli. Muidugi mitte kinnipeetavana. Kõhe koht.
Kaks päeva pidu on praegu vaadates veel tore, aga kindlasti kujuneb see kurnavaks. Sotsiaalse looma eripäraks ongi alalhoidlikuse kaotamine üldise hüve nimel. Ja tore, kui su enda hüve ka kasvõi servapidi puudutatud saab.

Muidu tahan lugejatele öelda, et sina ei ole sinu asjad, sinu töö, positsioon ja isegi sinu sõbrad. Kuigi me selle vahel unustame. Sest nii kerge on ennast petta. Ja paljud ongi. Ausameelset peeglit teile.

PALJU ÕNNE STEVEN

Armas Morrissey, palju õnne sinu 48. sünnipäeva puhul! Sa oled parim. Ära pille niipea nurka riputa. Me vajame sind.

Sinu ustav fänn

paljas piiluja (täiendatud)

Pean teile selgituseks lisama, et ma ei käi vannitoa akna peal niisama piilumas. Inimeste vaatlus toimub siis, kui ma ennast voolava vee all puhtamaks nühin. Olgu see nüüd selge, eksole.

paljas piiluja

Lugejate tungival soovis ajan siis oma tüüpilised intelligentsi põhjakihi hellitatud valged näpukesed harali ja kriban värske sissekande.

Kevad toob kaasa korvamatu kaotuse mu uudishimu maailma. Käesoleva aastaaja vältimatu kaasnähe on lehteminevad puud. Kohe jõudsalt lähevad. Rõõm muidugi, aga nad varjavad mu vaate ära. Mul on vannitoas aknake, kus kohast ma inimesi passin. Näen bussipeatust ja seal on alati inimesi. Inimesed on aga teatavasti suurim vaatamisväärsus. See on alati vahva tunne, seal inimesi luurata. Nad ei aimagi, et üks paljas mees neid uudistab. Aken on mitte väga suur, et kui oleks vaja põgeneda, siis mahub läbi küll. Külmkappi kaasa ei tiri, aga ise poed nagu lupsti läbi. Seega piilumiseks enam kui paras. Nüüd tõmbavad lopsakad lehed mu piilumängudele kriipsu peale. See tõestab vägagi ilmekalt, et igal medalil on kaks poolt. Hea ei pruugi alati hea olla ja vastupidi.

Teine osa sissekandest läheb brändipedede kapsaaeda. Praegu just läks mööda noormees, kellel olid Armani teksased jalas. Inimesed, ärge arvake, et kui teil on elukallis bränd seljas, et te kuidagi šefimad välja näete. Kui ikka riideese maitsetu on, siis ei tee bränd seda kuidagi kenamaks. Tobe on vaadata Kadaka turu lõikega Armani, Hugo Bossi või maieiteamisiganesveel kuluvaid kellegi jalas. Või tobedat kassikullast DG rihmapannalt tšiki solaariumikõrbend kõhul. Ei ole ilus, ei ole. Kui ikka maitset pole antud, siis pole. Enamusel ei ole. Olen huvi pärast käinud nendes nn brändipoodides. Valik on masendav, hinnad on masendavad, teenindajad oksendamaajavalt ülbed. Öelge mulle kulla inimesed, miks ma peaksin maksma 300-1000% juurdehindlust brändi eest. Inimesed, kutsuge mõistus koju! Kui muidugi on keda kutsuda. Vist mitte. Kümme punkti annan hoopis sellele kutile, kelle seljas Kopenhaagenis T-särki nägin, millel oli tekst "Who The Fuck Is Prada?"
Ja ega ma veel ei lõpeta. Naised, need pikad geel- või kangasküüned on saast. Te näete nendega välja nagu odavad Ida-Euroopa naised, kes te vist tegelikult oletegi.
Kunstkõrbend ihu, tule taevas appi!!!
20 cm kõrgused kontsad iga kell, iga ilmaga ja igas olukorras. Ehh, naljakamat vaatepilti annab otsida. Tsõrk ujehal, klounõ ostalis!
Bon Bon, Bonnie & Clyde, Hollywood, Panoraam ja teised sarnased kohad. Klubiomanikud, te olete nagu ühe vitsaga löödud. Sellise raagus ja kuivanuga.
Eesti raadiojaamad. Uhh, milline intellektuaalne "kõrgpilotaaž".
Eesti bändid. Enamus neist. Palju õnne musikaalse kõhulahtisuse puhul.
Pekske mind kui tahate, aga siinse elanikkonna tegelik olemus manifesteerub uhkelt halva maitse, enesekesksuse, minaminamina, alaväärsuskomplekse lipukirja saatel. Pange edasi. Pange sajaga.
Sain ära öelda. Kohe kergemaks läks.

teisiti ei olegi võimalik

Ei, ei ole siin midagi olulist. Ei saagi olla, sest see, mis olulise juures hoiaks on rikkis. Ma mõtlen seda vanaaegset pesumasinat, mis peseb kõike ühtemoodi, halastamata su eripesu nõudvatele särkidele, aluspükstele ja muule. Kui ma saaks, siis ma programeeriks teda, aga see ei ole lihtsalt võimalik. Teatud asjade puhule pole. Teate isegi. Õpi õpi õpi.

mantra

varesele valu, harakale haigus, meie Kohvipuu saab jälle terveks
või
haigus see on paha paha, kohe laseme ta maha
nagu sellest oleks vähe, ühe kuuli saab veel pähe
või
haigus kohtult kirja sai, välja kargas kuri hai
haigusele hambad raks, sisse lõi ja vaat kus laks
hallil kalal kõht sai täis, mis edasi, eks varsti näis
bonus track
vene kalur viskas noota, kala ei ta osand oota
tõbi kõhus põdur hai, venksi nooda sisse jäi
peterburi ihtüoloog, sünnipäevaks hairoog
pere kiitis, haigus niitis

viin ei ole mu elu esimene armastus

Kui ma oli 19. aastane, siis olin ma ükskord kreeka pähklite salus puu all istudes liblikatega kaetud. Öö oli tähti täis. Nagu muinasjutus. Elus juhtub teinekord nii. See ei kordu kunagi, sest ma ei tõmba enam seda. Vastik on. Olen hiljem proovinud ja kord korralt läheb vastikumaks. Ainsaks ustavaks sõbraks on jäänud vana haljas. Jääknähud on muidugi tülikad. Siis pead enda oma olema. Ainsateks sõpradeks ohtralt mittealkohoolset vedelikku, soe tuba, voodi või diivan, sõbralik WC, head süüa, mingi meediakandja ja vähemalt 24 h vaba aega. See on Õnn. Vähemalt Õnne väike varvas. Ja muidugi oleks hea, kui kass sisse ei pääseks. See suur, must ja inimkeeli rääkiv. Ei ei, ma ei mõelnud seda tüüpi Meistrist ja Margaritast. Too on diletant.
Ekskurss:
Aga Margarita osatäitja on ilus naine küll. Aga ka teda ma ei mõelnud. Las kenad osatäitjad jäävad LCD ekraani kitsasse vangikongi.
Ikka see kass, kes sulle suure entusiasmiga eilseid sündmusi läbi oma kasimata suu moonutama hakkab. Teda ei tohi sisse lasta. Kui haleda või mesimagusa häälega ta ka sissesaamist ei nuruks. Sest kui lased, paneb ta Õnnele osavalt sussid jalga ja läinud see väike varvas ongi. Ja mis edasi järgneb, seda sa teada ei taha. Istub sul kõhu peal ja lehvitab oma suure punakasroosa keelega su silmnäo ees. Vuih. Jätke võtmed sissepoole.
Hoiatuseks see sissekanne mõeldud ongi. Töö ootab. Jaapani keiser tuleb ja me koguneme kõik koos Fuji-san'ile ning loeme kollektiivselt läbi Kojiki ja Manyoshu. Ja viime Kuriilidelt Kangro suudlevate krevettide kuju Vladivostoki luurajate kalmistule sammalt koguma.

kõhnad puud

Regina Spektor`i päev on täna.

helsingi on täna haige

Täna sai siis Helsingis käidud. Kohvi joomas. Aga kuna reede õhtul oli väike tähistamine, siis läks reis luhta. Ilm oli ilus, inimesed ka ja ostelda oleks samuti tore olnud. Kuid poole päeva pealt tundsin ennast järsku nii halvasti, et tekkis vastupandamatu tahtmine kuskil külili keerata. Tahtmine on taevariik... . Siit moraal, ärge minge jääknähtudega sinna, kus kohast su armsa voodi kättesaadavus problemaatiliseks osutub. Nii paningi varasema laevaga üle vee kodu poole udjama. Muidugi olid kõik kohad laevas hõivatud ja vabade kohtade peal laiutasid inimeste kotid. AFFID! Ma ütlen, inimesed on affid. Kui keegi, kes sõitis laupäeval kell 18 väljunud Lindaliini laevaga Tallinnasse ja tal oli istekoht ning sa loed seda blogi, siis tea, sa oled AFF. Ja pekki võid ka minna. Selge.
Aga tagasi Helsingi juurde. Ostsin kolm plaati. Radiohead "Kid A", Placebo "Sleeping With Ghosts" ja Blonde Redhead "23". See viimane on minu jaoks täitsa tundmatu asi, aga plaadipoes mängis ja palusin müüjal see ka sisse pakkida. Kuulasin kodus üle ja osutus ikka täitsa lahedaks asjaks. Ei kahetse. Kes tahab, kloonime. Vabalt. Head asja peab palju saama.
Muidu on kõik hästi. Inimesed on ilusad ja head. Ma olen endaga rahul ja minus valitseb emotsionaalne tasakaal. Ainult raha võiks rohkem olla. Seda napib praegu räigelt. Tuleb kokkuhoiukuu. Majandusinimest minust ei saa. Nii et kui teil on äriplaan, jätke mind mängust välja. Kui teie äriplaani just pankrotti sisse kirjutatud pole. Selles olen ma käpp.
Aga muidu olge mõnusad tsuhnaad. Kallistage teineteist. Tehke seda sagedamini ja öelge üksteisele ilusaid sõnu. See aitab.

4 lauset

Morrissey Terevisioonis hommikukohvi kõrvale. Mis võib veel parem olla. Ma arvan, et täna tuleb veel palju Morrisseyd.
Rohkem ei tahagi midagi öelda.

ääremärkus

Eelneva sissekandega ei taha ma näpuga politseinike peale näidata. Nemad on tublid. Ainult ärge mind kinni võtke või mu autot kinni pidage. Ma ei ole seda väärt.

mäger sai märgi

Ma ei saa inimestest aru. Pärast pronksmäsu avas Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni Eesti osakond pangaarve, kuhu sai/saab teha ülekandeid märulis osalenud politseinike taastumise toetuseks. Nägin küll seda uudist, aga mõte ei liikunud. Nüüd, kui pool milli on koos, hakkasid elektrilaengud kupli all liikuma. Jabur ju. Ma ei ole kunagi aru saanud, miks inimesed annavad raha valdkondadesse, mis on riigi vastutusala. Kõiksugused heategevuslikud kampaaniad täidavad riigi vastutustundest või õigemini tundetusest tekkinud auke. Milleks! Ja nüüd 500 000 politseinike toetuseks. Keegi ei ole mõelnud, mida selle rahaga täpsemalt peale hakatakse. Varustust ei osteta ja lisapalka maksta. Milleks siis? Inimesed said annetuse juurde anda ka soovituse, kuidas nende annetust kasutada. Kuid vaadakem tõele näkku, sellega varjatakse lihtsalt omaenese ideedevaegust. Jaaaaaaaaabur!!! Tegelikult ei huvita kedagi teie soovitus inimesed. Kõige napakam on osaleda korjanduses, kus ei teata, mida saadud rahaga peale hakatakse. Kuid rumalate raha on alati reisihimuline olnud.
Minu poolt väike soovitus Rahvusvahelise Politseiassotsiatsiooni Eesti osakonnale. Asutage märk "Eriliste teenete eest pronksimäruli mahasurumisel". Kogutud rahast peaks jätkuma, saaks teha sellised suured ja kuldsed.

Mulle meeldib Terevisiooni multikas see väiksem tüüp. Minu arust on ta ilus.

...päev

Ilus hommik.
Täna on siis päev, mis mulle juba pikemat aega vastakaid tundeid on tekitanud. Lapsena oli lahe. Pubekana justkui sama. Hiljem läks asi käest ära ja nii see kestab ja kestab. Üldiselt saan ma oma emotsioonidega hästi hakkama. Kui kaotangi mingil hetkel pinna jalge alt, leian selle üsna varsti taas. Ugri noh. Kuid tänane päev on alati segaste tunnete päralt olnud. Ma võin ühel hetkel olla rõõmus, järgmisel muutuda härdameelselt tundlikuks, siis endassetõmbunuks jne. Ilge jama, eksole.
Vanasti tegime me tööl ikka ulakust ja kasutasime või isegi "kuritarvitasime" võimalust ära teineteist meeles pidada. Enam mitte. Kollektiiv on vahetunud ja ajad on teised. Mitte halvem. Iga inimkooslus ei saagi samasugune olla. Samas oli lõbus, kui selle päeva kangelane hommikul tervituse ja lemmikloo sai. Inimesed väärivad tähelepanu. Vaadake peeglisse.
Kahjuks peab täna tööle minema. Vastik. See nagu rööviks mult killukese seda, mida ma täna eriti enda omaks pean.
Igatahes on see minu päev. Jagamatult.

Tänane päev kiskus kuidagi närviliseks. Ja mulle ei meeldi närviline olla. Eriti siis, kui mu ümber on inimesed, kellel sellega mitte mingit pistmist pole. See on nende suhtes ebaõiglane. Keegi ei vääri, et olla koos inimesega, kes enda ja nende tuju rikub. Proovin parem inimene olla. Vähemalt proovin. Pean vähemalt üritama. Öeldakse, et ükski inimene ei saa paremaks, kui ta oma probleemi ei tunnista. Mina tunnistan. Vahel olen närviline. Halvas ja vastikus tujus. Ärritun kergelt. Kuid päike paistab nii halbade kui heade peale ühtemoodi. Äike ei löö spetsiaalselt halbadele lagipähe, ega säästa heasid. Järelikult on minu vastutus midagi ette võtta. Ja nii ma teengi. Luban seda teile.

9. mai möödus rahulikult ja see on tore. Ma ei jaksa enam taluda, et viha nii suurejooneliselt manifesteerub. Ja ei kannata, kui peale seda algavad mingid mõttetud diskussioonid, millel tegelikkuse ja terve mõistusega vähe pistmist on. Maailma on vaja parandada, aga pooled mõlemal pool pronkssõdurit kargasid tühjalt.

Homme on ilus päev. Vältige mind ja unustage üldse, et ma olemas olen. Nii on mulle parim. Kui tuju tuleb, küll ma teid üles otsin.

lubadus

Kuna ma lubasin, et kirjutan täna sissekande, siis nii ma ka teen. Lubadused on täitmiseks. Aga ärge arvake, et mul pole mõtteid, mida kirja panna. Aega pole olnud. Aega, seda kõige kallimat vara. Olen oma kiirustamiste peale selle ära raisanud. Kahju muidugi, aga nii on.
Muidu on kõik ilus. Kevad. Jah kevad. Kõik tärkab, läheb roheliseks, isegi vihm on soe. Väga väga ilus. Ja inimesed, need inimesed. Nemad on kevadel kuidagi ilusamad. Südamel on hea meel.
Varsti on 9. mai ja ei tea, mis saama hakkab. Ootame, vaatame, jookseme.
No nii, mu lubadus täna blogisse sissekanne teha on nüüd täidetud ja tõmban otsad kokku. Kuna blogi kell näitab Kesk-Aafrika aega, siis kirjutan õige aja ise. Postitamise hetkel on 7. mai ja kell on 23.35