31 jaanuar 2008

ikka viisud

Vana Eurovisioon on väga kämp. Jube lahe on otsida lapsepõlvest tuttavaid lugusid. Ma isegi ei mäleta, mismoodi ma neid põnnina kuulata sain. Isegi, kui need on sama vanad või vanemad kui mina. Üldse ei mäleta,. Võib-olla on Eesti lauljad neid kaverdanud. A'la Helgi Sallo. Igatahes võistles legendaarsel 1967ndal aastal allpool oleva lauljatariga koos neiu Vicky (Vicky Leandros) Luksemburgist.
60ndate pop oli lahe. Kuidagi lootustandva kõlaga, natuke jonniv, kergelt mässav, samas naiivne. Eks kuulake, kui viitsite. Kui mitte, ega sellest ka midagi pole. Ahoi siis kopraonud- ja tädid.

ikka see eurovisioon

Mitmel väga tähtsal põhjusel ajaloos kuldse koha sisse võtnud 1967ndal aastal võitis briti lauljatar Sandie Shaw lauluga "Puppet On A String" Austria pealinnas Viinis toimunud Eurovisiooni lauluvõistluse. Lauluga, mida ta tegelikult vihkas, kuid hiljem vanema ja targemana ütles: "It is a song which has been the source of much grief, hilarity, circumspection and I have to admit, financial reward for many years."
Niisiis 1967 aasta võidulugu ja allpool veel paar suurepärast muusikapala. Sandie kohta saab vaid seda öelda, et aastad teevad targemaks ja muudavad maitsekamaks. See on elu.

30 jaanuar 2008

keel ripakil aga õnnelik

Kell on peaaegu 22. Töö sai läbi. Üle mõistuse.

Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja. Hingan sisse. Hingan välja... . Ei mõtle poliitikutele. Ei ei ei ei ei mõtle.

MINGE ÄRA!!!!
Ma olen rahulik. Väga rahulik. Ei ole ärritunud, sest on suur õnn tööd teha. Rakkus käed ja aurav turi on õige ning tubli eestlase tunnus. Eesti Eesti ela sa! Au tööle, au labidatele ja kirkadele, au viirustest puretud kõvaketastega arvutitele, au väsimustest tõntsidele sõrmeotstele, au tulitavatele jalalabadele, au vesistele või kuivanud aga punastele silmadele, au tühjale kõhule, au rutiinist nüristunud arule, au inimesele, kes sureb tööpostil! Igavene au! Olgu, laulame. C-duuris paluks.

Jää kestma, Kalevite kange rahvas,
ja seisa kaljuna, me kodumaa!
Ei vaibund kannatustes sinu vahvus,
end läbi sajanditest murdsid sa
ja tõused õitsvaks õhukeseks riigiks,
et päikene su päevadesse paista saaks.

Nüüd huuga, tehas, vili, nurmel vooga,
sirp, lõika, alasile, haamer, löö!
Eduvirves elu, tuksu võimsa hooga,
too õnne rahvale, me tubli töö!
Me Euroopa Liidu rahvaste ja riike seas
sa, Eesti, sammu esimeste kindlas reas!

Sa kõrgel oma riigi lippu kannad
ja julgelt riigita riigi rada käid.
Reform me sammudele suuna annab
ja võidult võitudele viib ta meid.
Ta kindlal juhtimisel kasva sa
ja tugevaks ning kauniks saa, me kodumaa!

Ma olen õnnelik. Nägu naeratab nagu õline pannkook. Hurraaaaaa!



Fotod on pärit: 1.ja 2. Postimees; 3. ww.reform.ee

minge kõik, viimse kui üheni, perse!!!

Tahaks lõhkuda, karjuda ja peksta. Mul oli tööarvuti juba pikemat aega perses mis perses ja nüüd vahetati ära. Mitte uue, aga mingi korraliku kõvakettaga karbi vastu. Vanal kõvakettal olid mingid bad sector'id. Ühesõnaga ma olin terve päeva tööd teinud ja peale arvuti vahetust oli kõik läinud. Arvutimees läks ka töölt minema ja asi oli täielikult urruaugus. Pean kõike uuesti alustama. Niigi pidin eile kella 21.30 tööl olema, sest inimkoosseisu kahjustustest tingituna tuleb topelttööd teha. Täna panen jälle nagu mingi t*rapea poole ööni. Milleks kõik see sitt?!?!?! Mis faking motivatsiooni mul siis tekkida saab. See kaob nagu raha lolli taskust. Ma ei taha enam seda tööd niimoodi teha. EI TAHA, EI TAHA, EI TAHA!!! Fakk, meile palgati hooaja alguses lisamees ja ikka kepin siin üksi ajusid nagu kõige viimane värdjas. Perse minge kõik. PERSE!!!

paelad kurgus

Varesele valu! Harakale haigus! Mustalinnule muu tõbi! Meie Moz saab jälle terveks!

Sest saage ometi aru, toasiga peab pidu saama!!!

pikad silmad = visioon, euroopas eurovisioon

See lauluke on väikeseks kompensatsiooniks, kuna ma Eesti eurolaulu kommenteerida ei viitsinud. Ehk tuleb mingil hetkel tuju peale, aga see on pigem kahtlane. Mulle meeldib see laul. Nagu oleks XX sajandi teise poole protestilaul ja ballaad mingil ajal ühise lapsega maha saanud. Selline mõnus pontsakas laps, kes vanematelt pärinud kõik head küljed. Olgu, pikk jutt, pikk jutt.

29 jaanuar 2008

nõmedate inimeste kiituseks

Erinevad blogijad on nüüd risti ja põiki Eurolaulust kirjutanud. Endal oli ka tahtmine, aga pole enam kindel, kas tagantjärele enam mõtet on. Loomulikult midagi meeldivat minu poolt ei tule. Ja kas ma suudaksin midagi uut öelda? No see polegi tegelikult oluline, sest minu arvamus on minu arvamus ja teistesse see ei torgi.
Kuid seda tahaks küll öelda, et tüübid, kes selle ürituse arvelt enda perssekäinud lastetuba demonstreerivad, näitavad ei rohkemat ega vähemat, kui oma olematut emotsionaalset intelligentsust. Miks mõned sitavaresed arvavad, et kellegi või millegi halvustamine neid teistest paremaks teeb. Sittagi.

Järgnev luulerida on pühendatud "suurepärasele" narva maanteel resideeruvale meelelahutusreporterile. Olgu ta ettevaatlik, nii võib rusikas ta enda kakaauku jäädagi. Tema enda loomulikult. Veel tuletaks talle meelde, et kirurgiline sekkumine ei likvideeri tema intellektuaalset perseaugukujulist kõikeimevat musta auku, mille ainus eesmärk ja tegevus tundub olevat hekseldada pöörase hooga kosmilist prahti ja jäätmeid.

Orelipoiss - Tore on oodata

tore on oodata sittudes rongi
põnev kas jõuan või viib mind sireen
liipritel kükakil keegi seal ongi
ärev - pulseerimas arter ja veen
arter ja veen

läheneb tagantpoolt valjenev müra
mis ma siis teen nüüd - kas jõuan või ei
enese varju pealt kuivetund türa
märkan ja mõtlen veel - ma polnud gei

tore on oodata sittudes rongi
põnev kas jõuan või viib mind sireen
liipritel kükakil keegi seal ongi
ärevuses pulseerimas arter ja veen
arter ja veen

orjuse tagamaad

See sissekanne valmis eile kuskil poole kahe paiku öösel, aga miski oli bloggeris pekkis ja ei õnnestunud riputada. Teen praegu.



Raske nädal. Tööd on palju. Paraku on tegemist vääramatu jõuga ning midagi pole ohkida. Ehk siis süüdlased puuduvad. Pigem on kõik osapooled kannataja poole peal. Tundub ebatõenäoline, aga nii on. Egas midagi, tuleb lips sirgeks tõmmata ja edasi teenida. Muidugi väga lahe on elu lõpus kiidelda, et olin kõva töömees ja et see tuli mul kõige paremini välja. Õnneks lendan pühapäeval mõneks päevaks minema. Päris lahe olukord, kus parima tahtmise juures isegi ei ole võimalik tööasjadega tegeleda.
Aga mis ma kurdan. Kõik on hästi. Töö on tubane, kolleegid normaalsed tegelased ning mis seal salata, eks mulle mu töö meeldib. Rutiini eksisteerib igas töökohas. Sellest tuleb lihtsalt üle saada. Saan ka. Teenin edasi kodumaad, tööandjat ja mammonat. Laenud vajavad maksmist, elamiskulud ka ning eks tahaks natuke laiata ka. Kogujat must pole kahjuks. Kuid küll ma õpin.

28 jaanuar 2008

surm on võimalus

Kas see, et ma ei taha kosmosesse lennata, isegi tasuta (kuigi tasuta ei saa), on imelik? Mul on isegi tavalise lennusõidu ees hirm. Mitte nii suur, et päris lendamata jääks, aga kõhe on. Ma tean küll, et autosõit on kordi ohtlikum, aga ikkagi värisen ja kardan lennusõitu rohkem. Sest kui õhus peaks midagi juhtuma, on šansid väga väikesed kui mitte olematud. No ja kosmoselennuga on asi ju samamoodi. Ma olen vist üldse kuidagi kartlik inimene. Mulle ei meeldi võtta üleliigseid riske. Meil on ainult üks elu ja närvikõdi ning adrenaliini saan ma ka turvalisemalt kätte, kui vajadus peaks tekkima. Teine asi on see, et ma ei ole valmis surema. Kas keegi üldse on? Kindlasti on. Mu elus on olnud periood, kus ma olin selleks valmis. Ei, mul polnud elupõletamise ega hulljulguse või minnalaskmise puhangut. Pigem religioossetel põhjustel valmisolek ühest seisundist teise siirdumiseks. Sest ma usun, ja seda siiani, et maise eluga meie eksistents ei piirdu. See on ühelt poolt hea teadmine, aga samas ka painav. Kui maine elu on ettevalmistus tulevaseks, mis tuleb peale surma väravatest sisseastumist, siis kas ma olen selleks valmis? See on oluline! Ma ei tea. Praegu ei ole. Mingil ajahetkel olin, aga praegu mitte. See on praegu nii ja see võib muutuda. Ja peabki, sest enda tõekspidamisi ma muuta ei suuda. Tähendab suudaks, aga ma poleks kindel, kas see oleks õige käik. Eksida selles asjas ma aga ei taha. Tagajärjed oleks liiga lõplikud.
Pikka iga teile kõigile.

laupäeva öösel vastu pühapäeva

Laupäevane Mirabilia kontsert Krahlis oli täitsa kobe. Pia Fraus oli ka kena. Ans.Andur ainult kõlas kuidagi nii, et kõik laulud olid sarnased. Nagu oleks kogu aeg ühte ja sama lugu mänginud. Aga vahva oli. Muusikalises mõttes. Holger Loodus on lihtsalt andekas kuju. Tõsi, ta on selline tüüp, kelles pole kübetki artistlikust. Ta ise ütles ka hiljuti ühes intervjuus, et eelistakski ainult plaadiga piirduda, sest talle ei meeldi esineda. Hea oli kontserdil ka sellepärast olla, et sai reedel töö ette ära tehtud ja ei pidanud pühapäeval minema korralikuks kellaajaks asjatama. Õhtul käisin korra läbi ainult. Ega see pühapäev ikka õige tööpäev ei ole. Kuidagi õhk on selline vaikust ja rahu täis sel päeval, et töötamine tundub kohatuna. Selline lugu siis.

25 jaanuar 2008

maarahva sugu või hõimude jou jou

Vaatasin just "Roomat". Teate küll seda ajaloolist seriaali. Seal on üks tegelane, Vorenus. Sai oma lapsed orjalaagrist kätte. Vanem tütar oli prostituudiks tehtud. Vorenus lõi orjalaagri bossi mättasse. Mõnus oli kohe vaadata. Kuigi annan endale aru, et tänapäevases kontekstis tolleaegseid sündmusi hinnata on rumal. Aga kes ikka viitsib seda teha. Ikka tänapäevaste standardite järgi ja täie rauaga. Samamoodi on tänases Eestis, kus räägitakse mingist eestlaste vastuhakust ristisõdijatele. Nonsenss. Ei olnud siis mingit rahvust. Rohkem ei viitsi sellest, vähemalt praegu, kirjutada. Böö.

õhtune mõtiskelu

Miks ma alati reede õhtuti Morrisseyst jahun? Ei tea, ei tea. Küllap sellepärast, et kui välja minna ei viitsi ega taha, siis teen endal ise kodus olemise mõnusaks ja Morrissey on möödapääsmatu. Ja kui ma teda kuulan, siis... . Teate küll. Aga ma ei kurda. Ei kurda, ei kurda, ei kurda. Olen isegi omamoodi õnnelik. Lihtsalt ta meeldib mulle. Mõjub hästi. Ilus ja tark muusika. Ja veel midagi, millele ma nime ei oska anda, mis lihtsalt on. See on nagu armumine. Mingi tüdruk hakkab sulle meeldima ja on sinu arust maailma ilusaim. Samas su sõbrad ja tuttavad ei arva temast midagi. Vot selline keemia. Aga eks te saate aru ise ka, millest ma räägin. Nii tuumafüüsika see ju ka pole. Eksole.
Kuulasin täna Mirabilia (Holger Looduse, ex Dallas) uut asja "Log In Eye". Hea asi on. Loodus on lihtsalt andekas tüüp. Raske on isegi teda kellegi teisega võrrelda. Loomulikult pole täiuslik, aga seal on see miski, mis ühest asjast hea asja teeb. Andekas tüüp noh.
Ühte tahaks veel kirjutada. Hoolige oma lähedastest. Eriti vanematest. Neid ei ole teile igaveseks antud. Ma tean, ma tean, kiire on ja pole aega, aga mõelge sellele, et nemad armastavad teid tingimusteta. Mul käis täna ema külas ja siiani on väga hea tunne. Nii tore oli temaga rääkida ja teda näha. Et ükstapuha, mis jama on, tema peale saab alati loota. See on ilus. See teeb õnnelikuks.
Lõpetuseks. Need pagana breketid panevad mu hambad loksuma. Mul on tunne, et nad kõik tulevad ühel heal aga kurval päeval kollektiivselt, nagu oma aja ära elanud piimahambad, välja. Kujutate ette, kõik koos. Breket hoiab neid koos. Kompleks alumisi hambaid, Kes tahab, müün kallilt.

elutõed

SEX, NO DRUGS AND ROCK'N'ROLL

Why Don't You Find Out For Yourself?

Majanduslangus on käega katsutav. Nii katsutav, et rahakotis polegi midagi katsuda. Säästurežiim on selle nimi. Kes laenab? Natukene.
Võtsin täna ette ja käisin Mozi praegu käiva kontserttuurikese lugude nimekirja läbi. Kuigi oleks tahtnud Raadio Mariat Krahlis kuulata. Kuid ma olen meelekindel ja kasin. Ei nukrutse ega paanitse. Lepin võimalustega, mis mulle antud ja tunnen rõõmu.



Ahjaa, tervis ikka natuke pekkis. Pakuti antibiootikumide kuuri, aga ma olen põhimõtteliselt selle vastu. Vast viimases hädas ainult. Selles mõttes olen neandertaallane, usun organismi loomulikku vastupanuvõimesse ja talupoja abivahenditesse. Ehk toimib. Kui mitte, annan teada.

21 jaanuar 2008

täpsed poisid topivad osooniaugu kinni

Ma tean kül, et ma teid toidupiltidega ära olen tüüdanud. Seda enam, et ma ei pane neid juukselakiga läikima, ei toonita õlivärvidega ega töötle programmidega nagu päris toiduajakirjades. Aga eelmise sissekande täienduseks söandan veelkord esteetiliselt mittetäiuslikku pilti näidata. Ikkagi võib-olla viimased normaalses mõõdus räimekesed, mis siinkandis saadaval on. Ühesõnaga peale seda räimeuudist tuli jube isu ise praadida. Peale tööd vedasin ennast poodi ja õnneks oli saada. Vahel pole. Forelli ja lõhet saad alati, räime vahel on, vahel mitte. Ma ütlen, et otsa kipub teine merest saama. Lõhet ja forelli kasvatatakse ju seal Norra ja Rootsi rannikul nagu sigu võrkudest basseinides. Ja rasvased on nad ka nagu põrsad. Eriti paksukesed ja pekised kipuvad forellid olema. Kuid süüa kõlbavad küll.
Ahjaa, üks väike kurioosum ka. Mul oli täna ainult 62 krooni kaasas, rohkem arvasin, et ei lähe vaja. Pangakaart jäi ka koju. Poest oli vaja võid (mitte võiet ega margariini, sest neid ma ei tarbi juba ammu enam) , leiba ja vorsti. Loomulikult vajas ka praeräime isu rahuldamist. Panin asjad korvi ja siis vaatasin, et ei tule ikka rahaga välja. Panin või tagasi. Maksin kassas ära ja jääk oli 16.40. Läksin võileti juurde tagasi ja või maksiski täpselt 16.40. Lahe. Niimoodi sendipealt tuli välja, nagu oleks piinlikult arvestust pidanud. Kusjuures vorst ja kala olid kaalu järgi. See tähendab, et üks räim rohkem oleks tähendanud seda, et või jaoks poleks raha jätkunud. Vorstiga oli sama lugu. Mõni gramm siia-sinna ja hüvasti või. Ja kõik see ilma täpset arvestust pidamata, puht juhuslikult. Nii et hästi läks.

E n n e


P ä r a s t

kurb on mu meel meel meel ja keel

Soome mereuurija Ilppo Vuorinen Turu ülikoolist on jõudnud järeldusele, et kliima soojenemine võib Läänemere räime selle sajandi jooksul väiksemaks närvutada. Ühesõnaga keskmine temperatuur tõuseb Läänemere piirkonnas sel sajandil 3-5 kraadi ning tunduvalt lisandub talvesademeid. See viimane aga muudab Läänemere senisest veelgi magedamaks. Mis omakorda aga mõjustab tursa, räime ja lesta elutingimusi. Kõik meie lemmikkalad ju. Näiteks tursk on Soome lähedalt merest juba kadumas, sest mageda vee valgumine merre on viimasel kümnendil tunduvalt kasvanud. Järgmisena on rasked ajad ees räimel, kes närbub väiksemaks samas tempos, kui väheneb mere soolasisaldus. Kes meist ei mäletaks lapsepõlvest praetud räime hõrku maitset. Kui USA ja Hiina edasi atmosfääri solgivad ja kliimat kütavad, võib meie kunagi nii igapäevane delikatess unustusse vajuda. Vaid Eesti Rahva Muuseumis Tartus on ühe saali nurgas videoinstallatsioon räime praadivast memmest ning sealsamas uhub puhur isuäratavat praekala lõhna meie sõõrmetesse. Palju kurbust ja pisaraid saab siis seal saalis näha veel. Räim on nagu eesti rahvas, kes paratamatult hääbub, kuna suured liiga palju maailmas laiutavad. Muide räim ehk ladina keeli clupea harengus membras kuulutati 22. veebruaril 2007 aastal Eesti rahvuskalaks.



Kuid see pole veel kõik. Kliima soojenemisest tingitud jääkatte kahanemine vähendab jääle lumme poegivate viigerhüljeste järelkasvu. Viigerhüljes oli aga meie lemmikloom aastast 1980, kui Tallinnas toimus Moskva Olümpiamängude purjeregatt. Sellest ajast saadik on ta eestlaste südamesse kasvanud ja nende arvukuse vähenemine suurendab veelgi meie põhjamaist kaamost ja hingenukrust. Kuhu me niimoodi jõuame.



Ja nagu globaalsetest probleemidest vähe oleks, tekkivad ka lokaalsed mured. Kihnu valla vapp muutub mõttetuks.

kui nii edasi läheb...

...siis ma saadan oma töö varsti persse. Sest haigena ei peaks inimene tööl käima. Piir tuleb kuskilt maalt ette. Kas ma olen tõesti loll, et haiguslehte ei võta. Vist jah.

kelle kõrvad need on, mis sealt paistavad

Reimaa sai kohast lahti ja inimestel valetati jälle suud silmad täis. Kahju. Ei viitsi siin kõike seletama hakata ja ega ma kõike ei oskakski. Mina IRL-i tagatubade jutte ei kuule. Aga niru värk, et oma ministriga nii vastikult käituti. IRL lõi sellega omamoodi pretsedendi. Kui varem on ikka mingi pahanduse või partnerite surve pärast kohast lahti saadud või tagasi astutud, siis praegu tegid oma mehed musta töö ära. Võtab õlgu kehitama. Regionaalminstri koht on niigi nii mõttetu, et selle võiks päevapealt ära kaotada. Mitte midagi sellest ei muutuks.
Kogu oma lugupidamise juures veteranpoliitiku vastu tuleb tõdeda, ei ole Laar tagatoa intriigide harjumusest lahti saanud. Nii nagu 1992-1994 ja 1999-2002 (eriti) aastani, iseloomustas tema peaministri aega tagakambri läppunud õhk, tuleb välja, et on selline valitsemismuster siiani mõmmibeebile omane. Ma saan muidugi aru. Ühelt poolt on peale Res Publicaga liitumist erinevate huvigruppide hulk suurenenud ja erakonna asjad peavad ikka kontrolli all olema. Noored Res Publica poisid näiteks ei jäta ühtegi võimalust kasutamata, kuidas kunagi uue erakonna loomise kübaratrikiga saadud positsioone uuesti oma siidinahkselt valgetesse pihkudesse kahmata. Teisalt pitsitab Reformierakond, kes mustkunstniku osavusega rahvuslik-konservatiivsete populisminüketega IRL-i elektoraati endale näppas ja näppab.
Aga jah, asi on tehtud ja mis seal ikka. Koalitsioon püsib, vähemalt seni. Savisaar kiristab hambaid ning ootab enda tundi. Valimisteni on veel aega, seega ei tõmmelda. Meeldetuletuseks, et Euroopa Parlamendi valimised toimuvad esialgsetel andmetel 14. juunil 2009. aastal ja sinna otsa nelja kuu pärast 18. oktoobril kohaliku omavalitsuse volikogude valimised. Eks deemonid ärkavad kuskil 2008. aasta lõpus ja 2009. aasta alguses. Nalja saab. Mida kokkuvõtteks? Litsid mehed need Toompea mehed.

ärevus ärevus


Clermont Ferrand, Prantsusmaa (16. jaanuar)
Laulude nimekiri:
Stop Me If You Think You've Heard This One Before / Last Of The Famous International Playboys / Billy Budd / Sister, I'm A Poet / The Loop / The National Front Disco / That's How People Grow Up / Why Don't You Find Out For Yourself? / I'm Throwing My Arms Around Paris / Death Of A Disco Dancer / Irish Blood, English Heart / The World Is Full Of Crashing Bores / All You Need Is Me / Jack The Ripper / Stretch Out And Wait / I Just Want To See The Boy Happy / You Have Killed Me / Life Is A Pigsty / How Soon Is Now? // First Of The Gang To Die

Strasbourg, Prantsusmaa (18. jaanuar)
Laulude nimekiri:
How Soon Is Now? / First Of The Gang To Die / I Just Want To See The Boy Happy / Tomorrow / All You Need Is Me / The National Front Disco / Billy Budd / Something Is Squeezing My Skull / Sister, I'm A Poet / Death Of A Disco Dancer / Life Is A Pigsty / The Loop / Mama Lay Softly On The Riverbed / I'm Throwing My Arms Around Paris / Why Don't You Find Out For Yourself? / The World Is Full Of Crashing Bores / Stretch Out And Wait / One Day Goodbye Will Be Farewell / Irish Blood, English Heart // Last Of The Famous International Playboys

Lille, Prantsusmaa (19. jaanuar)
Laulude nimekiri:
How Soon Is Now? / First Of The Gang To Die / I Just Want To See The Boy Happy / That's How People Grow Up / Stop Me If You Think You've Heard This One Before / All You Need Is Me / The National Front Disco / Something Is Squeezing My Skull / Billy Budd / The Loop / Death Of A Disco Dancer / Life Is A Pigsty / I'm Throwing My Arms Around Paris / Why Don't You Find Out For Yourself? / Mama Lay Softly On The Riverbed / Sister, I'm A Poet / One Day Goodbye Will Be Farewell / Stretch Out And Wait / Irish Blood, English Heart // Last Of The Famous International Playboys

Kahe nädala pärast samal ajal on minul üks nimekiri enda oma. Hoolikalt kuulatud ja vaadatud ning endast läbi lastud. Ma ei kannata enam oodata.

20 jaanuar 2008

sõda minu sees

Paha, paha paha, paha, paha, paha, paha.... mul on paha, paha, paha, paha... PAHAAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!!!!!
Batsillid, pisikud ja negatiivse meelestatusega mikroorganismid laamendavad ja teevad mulle paha. See peab lõppema. Tegelikult tahaks lihtsalt teki all olla ja taastuda. Aga ei saa rsk. Elu sakib täiega.



Miks minul peab selline töö olema, kus asendajat pole. Mul on süda paha ja pea valutab. Nägu on paistes ja liigutada on raske. Hädapätakas ühesõnaga. Perse. Täielik perse.



Oeh.

maal keldris on nahkhiir lae alla talveunes. ausalt on.

Pekki pekki pekki, nii vilets pole enam kaua aega olnud. Kohe väga vilets. Kui ennast järsult liigutada, annab minu peas end sisse seadnud pahalaste rühmitus kogupaugu suurtükkidest. Tundub, et nad on liikumisvastaste vaadetega ja kaitsevad omi seisukohti raevukalt. Nii ma siis allun nende diktaadile ja püüan paigal püsida ja kui ikka väga liikuma pean, teen seda aegluubis, see petab nad ära. Elagu kaval mina!!!
Üks hea uudis on ka. Enam ei viska sisemisi ressursse välja. Magu on rahunenud ja ei ei vihka mind enam. Resoluutne oli ta igatahes küll. Väga. Kui ikka ei meeldi, viskab välja. Tubli. Põhimõttekindel.
Selline elu siis. Aga ma ei kurda. Olen tubli ja hea südamega. Nagu alati.
Ahjaa, saan süüa ka juba. Praegu mugistan rõstsaia punasesõstra tarretisega, kõrvale joon muidugi piima. Nostalgialaks.

19 jaanuar 2008

punnis silmad ja hale meel

Lugesin oma eelmist sissekannet ja see on ikka nii segane, et piinlik suisa. Aga pole hullu.



Täna on halb. Kas väike toidumürgitus või kõhugripi laadne asi. Igatahes viskas sisu vahepeal seest välja ja külmavärinad on. Voodist pole välja saanud ja ei tahagi. Nõme.
Olge terved.

18 jaanuar 2008

kasvatuse viga

Vabariik on persses. Olgu, olgu, vabariik päris mitte, aga... oleks töötajaid valida, aga ei ole!!!
See lõppeb varsti, kuigi te ei usu, lõppeb, lõppeb.

täna lehes, homme ahjus

Ma tervitan teid meediatarbijad, kosmonaudid, taikonaudid, astronaudid ja loomataltsutajad. Elu on kiire ja huvitav. Jätke meelde, et täheparvedes leidub ka tolmu ning olmeprügi.

Eh, on kuulsuse elu alles raske. Peeretad korra ja oledki taas lehes. Minu lemmikstaar ilmus ülehelikiirusel jälle kollasesse prožektorivihku. Üksainus jalahoop ja tähemärgid leiavad oma "õigustatud" koha valge rämpsu higistel leheveergudel. Ühe laheda tsitaadi tahaks siiski teieni, kes te eluvõõrad olete, tuua. Pisut harimist kulub alati ära.
Minu sopameedialaborirott karjub olulise tõe ilusa hingega reporterile telefoni: "Täna kirjutati ka minu kohta mingit s...., et mina olen mingi maitsetu. Mul on mitmetuhandesed kallid riided linnast ostetud, aga seal on kirjas, et ma mingist kuradi kataloogist tellin ja kolka turult ostan oma riideid."
Jajah, tõde pead sa laste ja ullikeste suust kuulma.

15 jaanuar 2008

minu staar on tagasi

Oh mis rõõmu, minu meedia"kangelane" Vändra-Aveli on jälle rambivalguses. Sedakorda number kahte sisaldavas kollakanali saates unelmate pulm. Oh õudust, miks küll keegi tahab ennast rahva ees lolliks teha ja seda veel nii olulist sündmust, nagu pulmad, lörtsides. Aga see selleks. Minu lemmik, sopameedia alumist otsa esindav Vändra-Prinkrind on tagasi ja sedakorda tarib ta pikemaks ajaks kaamerate ette ka oma peigmehe. See viimane muidugi on teadmata, sest ma pole kursis saate edasise käiguga ja sellega, kas nad valitakse ikka. Nagu ma juba olen öelnud, köidab Vändra blondiin mind kui suurepärane õppematerjal meie kollameedia alumise otsa tegemistest. Vändra-tšikk on kuulus sellepärast, et on kuulus. No nagu Justi ekspeatoimetaja. Ainult et too viimane troonib selle ülemises otsas, Vändra-Aveli alumises. See on ju lõpmata huvitav, kuidas "uudiste"näljas sopaajakirjandus konstrueerib ühe isiku ümber olematuid uudiseid. Lisaks peegeldab see meie ülemineku- ja maaühiskonna seltskonnaelu ihalust. Väärtushinnangud on paika loksumata ning seni kuni lääne keskklassi mõõtu veel välja ei anna, tahaks hirmsasti kõrgemalt lennata. On ju eemalt vaadates tegelikkus alati veidi moonutatud. Mida kaugemalt vaatad, seda segasem ettekujutus. Eesti elu, kas pole. Nii siis üritabki keegi aeg-ajalt puuladvast alla viskudes "lennata". Oli see ju Vändra-blondiini ema, kes tütre pildid rinnakate konkursile saatis. Maakohas teatavasti glamuuri napib eksole. Kõmuajakirjasid ja -uudiseid aga mitte. Need tulevad meedia vahendusel koju kätte. Tahaks ka. Linnas on võimalus klubides ja kõrtsides hängida, teatud kohtades tiirelda, kasvõi kiibitsejana. Maal on üks baar ja seal tilpnevad ka iga päev ühed ja samad ilased jorsid. Mis glamuuri ja seltskonda sa sealt leiad. Aga tahaks. Elu on hall ja vaene. Vaja muuta. Kui ise ei saa, siis tütrekesel ehk näkkab. Ja kui lapsukesel bravuuri ja julgust napib, saadab emme ise täidetud ankeedi ja fotod. Äkki jagub tallegi võsukesele langevast kuulsusest midagi. Igatahes hoian pöialt, et eksperiment jätkuks. Hoidke teiegi.
Lõpetuseks väike lambimärkus ka.
Kuigi mulle isiklikult blondiinid ei meeldi, ei ole see juuksevärv kausaalses seoses intelligentsiga. Vähemalt mitte alati. Ja nüüd ruttu tuttu.


14 jaanuar 2008

pikk jutt hea jutt

Kuna ma eriti praegu midagi kirjutada ei viitsi, siis ma panen üles eilse kala-kookospiima-sirdunikastega tehtud toidu pildid. Asi seegi. Eile sõin ja täna ka.

Toit veel potis... (eile)



ja taldrikul...



ja lendaval taldrikul...



ja ujuval taldrikul... (täna)



ja kõndival taldrikul (mõni päev enne valminud bolognese taoline aine).
PS: Ülanurgas paistab Bruce Willise lõug.

13 jaanuar 2008

tõsi ta on


I’m outside the mainstream, and the mainstream never let me in.

12 jaanuar 2008

einoh

No on värk alles. Mul on kolme nädala pärast Pariisi asja, aga mingid terroristisead kavatsevad seal mingi jama korraldada. Mulle see kohe üldse ei meeldi, sest ma kavatsen seal ju turismimagnetite tõmbele veidi järele anda. Ja need on tavaliselt kõige tõenäolisemad sihtpunktid. Ma olen ju argpüks. Näiteks ei kavatse ma mitte kunagi benjihüpet sooritada, kuna alati on võimalus, et tekkib probleeme. Nüüd te ütlete, et autosõit on ka ohtlik, aga ikkagi sõidan. See on vähemalt mõtestatud ja eesmärgipärane tegevus, benjihüppest tekkiva põnevuse saan ma ohutumalt ka kätte. Kuid olgu, see selleks, loodetavasti ei ole tegu millegi mitte väga tõsisega. Vastik, kui maailm muutub selliseks ohtlikuks paigaks.

kõigiga võib nii juhtuda

Et teil kõik hästi läheks.

uus aasta

Tahtsin selle loo originaalvideo panna uue aasta tervituseks, kuid mingil põhjusel ei õnnestunud. Mõte oli selles, et äkki ma tõesti päästsin maailma eelmisel aastal. Ma ei tea seda kindlalt, aga vastupidist ei saa keegi ju väita ka.
Andke andeks selle fotokompositsiooni kallutatus.

11 jaanuar 2008

ma võitsin, ma võitsin

Uskumatu, aga päise päeva aja tegeletakse sulaselge pättusega. Juba varem on kirjutatud probleemist, kus müügisaalis on kirjas üks hind ja kassas hoopis teine. Suurem loomulikult. Läksin täna Kristiine Prismasse, et toitu osta ja võtsin igaks juhuks kaks 4-pakki õlut ka. Suures kirjas 4-paki hinnaks 34.90+4 krooni. Kokku siis 38.90. Kaks 4-pakki kokku 77.80. Lähen kassasse ja seal kasseeriti mu käest 45.90+4. Mis teeb kokku 49.90. Seda on 4-paki pealt 11 krooni rohkem. Kahe 4-paki pealt siis 22 krooni. Ütlesin kassas, et kuulge teil on müügisaalis hoopis teine hind ju. Kassapidaja kehitas ainult õlgu. Viskasin vihaga tšeki sinnasamasse ära. Hakkasin ära minema, aga süda ei andnud rahu ja käisin igaks juhuks veelkord müügisaalis kontrollimas, kas ma ikka hinda õigesti mäletasin. Mäletasin. Läksin seepeale infopunkti, aga seal oli järjekord. Loobusin ja hakkasin ära minema. Möödusin kassast, mis mind teenindas ja nägin, et minu tšekk vedeleb seal ilusasti sama koha peal. Korjasin selle üles ja läksin ikkagi infoleti juurde. Ootasin kannatlikult järjekorra ära ja nõudsin õigust. Ega ma ei lootnudki raha tagasi saada, aga tahtsin lihtsalt oma nördimust väljendada. Kujutage ette, nad tegid seal tasaarvelduse ja maksid mulle raha tagasi. Infotöötaja isegi vabandas. Tal oli kuidagi hädine olemine ja eks ta oli ebamugavas olukorras, kuid selline poepoolne käitumine on sulaselge sigadus. Kuigi mina märkasin vahet ja sain oma raha tagasi, kujutan ette, kui paljud seda ei tee ning pood koorib raha mitte millestki. Sigadus, sulaselge sigadus. Igatahes kavatsen edaspidi tähelepanelikult jälgida kassaaparaadist läbi jooksvaid numbreid.

Tšekk kus kirjas "päris" ja päris hind.



Need pangatähed sain tagasi. 22 krooni on ka raha.



Ja ostuobjekt.

irgendwie irgendwo irgendwann. eksole

Ma tõesti ei oska teile öelda, miks see lugu mulle meeldib. Panin variandi, kus kaks daami koos laulavad, sest Kim Wilde ja Nena mõlemad on omas ajas väga lahedad.

vot nii

Sellised lood siis poisikesepõlvest. Eks midagi oli veel, aga ei tulnud kohe meelde. Edasi tuleb juba noorukipõlv, aga see tuleb siis kui tuleb.

mõeldes klassikutele

The Beatles - oli midagi, aga... Briti popbändid on selle bändi nii ära korranud, et...
See lugu aga ja bänd on kummardust väärt. Lapsepõlvest siis lood, kui te juba järje olete kaotanud.

ma ei ole eriti originaalne

Nagu teid kõiki ilmselt, nii ka mind:))) Selle looga meenub üks lahe asi. Kuna nõuka ajal polnud nii, et plaadid kodus või poes vedeleksid. Lindistati tol ajal ja ega siis kõigil polnud. Tulin sõjaväest ja sain sõbraks ühe tüübiga, kelle nimi on Mario. Tüübiga, kes tutvustas mind Morrissey'ga muideks. Nonii. Jõime tema juures. Nii nagu ma olen praegu, nii olin ma ka siis üks igavene muusikapede. Tal oli lintmakk. Üks igavene nuhtlus, kui praegu mõelda. Ühesõnaga leidsin selle loo ühe lindi pealt ja kujutage ette, ma kuulsin seda lugu viimane kord mingi poisikesena ja nüüd.... ajee. Ma olin lihtsalt rõngas. Kuulasin ja kerisin uuesti tagasi ja kuulasin ja kerisin uuesti tagasi ja kuulasin ja ..... kuni Mario taganttoast (ta oli tolleks hetkeks juba suht purjus ja magas juba) sisse tormas ja lindi maki küljest maha katkus ja küdevasse ahju viskas. Thanks God for digital era.

jajah

Ma olin Aegna saarel, nagu igal suvel ja kuulsin seda lugu. Mitte midagi erilist, aga meelde jäi. Mererannas raadiost kuulsin. Mingist välismaa jaamast. Soome või miski, aga välismaa. Väike poiss tunnetas sensuaalsust ilmselt.

ma sündisin sel aastal

Kui ma esimest korda seda lugu kuulsin, siis ma lihtsalt jahmatusin selle ilust ja meloodilisusest ja harmooniast. Nii nagu üks väike poiss oskab jahmatanud olla.

pagari tänav

Selle looga on nii, et ma olin nii umbes 11-12-13 (tol ajal oli see lapseiga, mitte nagu praegu), kui ma seda lugu esimest korda kuulsin. Ja ma ei valeta, kui ütlen, et see mõjus silmapilkselt. Täiesti ausalt võin öelda, et see on mind lapsepõlves kõige enam mõjutanud lugu. 1978 aasta väljalase. Siiamaani mõjutab. Selle loo mõjul tahtsin laste muusikakoolis saksofoni õppida. Unistuseks see jäigi. Kõik maailma saksofonistid võivad muidugi rõõmustada, Alates sellest loost pole minu juures enam miski endine. Saksofon varastas piltlikult mu hinge. Aga kuulake ise ja otsustage.

eelarvamuslik ja kahtlane

Elvis pole minu jaoks, ilmselt olen ma liiga noor, kunagi midagi erilist tähendanud. Aga see lugu paneb mul alati seesmiselt liikuma. Alati.

õhtud on arvuti lähistel

Selle sissekandega on nii, et ma mitte ainult ei tea, kuhu oma jutuga välja jõuan, vaid suisa ei tea, millega ma alustan. Aga loome pretsedendi. Neljapäev, kell on 20:43. Telekast tuleb Paar. Kui see lõpeb, vaatan mõnda muusika dvd-d. Sõin just hernesuppi. Ise tegin eile õhtul. Hernes, suitsuribi, porgand, mugulsibul, pipar, loorber ja sool. Kogu konsistents. Herned ja ribi keema. Nii 45 minuti pärast võtsin ribi välja, eraldasin liha ja tükeldasin. Vahepeal pruunistasin porgandi seibid ja panin potti. Sama tegin tükeldatud mugulsibulaga. Pruunistatud mugusibul annab hästi mõnusa maitse. Minu arust. Pipraterasid ja kolm loorberilehte. Sool ka muidugi. Lasin kogu kupatust nii paar tundi keeda - mulle meeldib peaaegu püreestunud hernesupp - ja kogu muusika. Lihtne ja efektiivne, onju. Lisaks, kui hernesupp seisab nii ööpäev, nn tõmbab, on maitse suurepärane. Kogu kammajaa läks kokku maksma 26 krooni. Suur potitäis hernesuppi 26 eegu eest. Lahe.
Nüüd lõikasin head juustu ja tegin õlle lahti. Ma saan vist endaga hästi läbi.

Ajee, vana aasta lõpupoole keeldusin tööl ühest asjast, kuna sel oli selgelt kommertsmaik mann. Aga ikka läks neil läbi. Tõsi, kellegi teisega. Kuid oodake oodake armsad lugejad, ma ei mõista kedagi hukka. Asi iseenesest on huvitav tegelt.

Ansip on ikka jobu. Demagoog ja aff. Et sotsid on töölpinguseaduse eelnõust valesti aru saanud ja keskenduvad vaid osale sellest. No muutke siis see ära! Ma lihtsalt ei või. Sellisel juhul rakendagu samasugust töölepingu seadust ka riigikogu liikmele, muutku keskmise palga arvestamise aluseid ja korda, muutku ära kuluhüvitiste kord ning ärgu võtku aastaringselt palka, rääkides muinasjuttu poliitiku 24/7 tööajast. Sitarattad. Valige valige reformareid, saate nii õhukeseks hööveldatud riigi, et kui ajad lõpuks kasvõi normaliseeruvad või mis veel hullem, haisema hakkavad, saate näha, on hilja. Hakkate hariduse, tervise, pensioni jne jne jne eest ise maksma nagu papa karlod. Kui nii edasi läheb, saab must kommunist-revolutsionäär. Kui Ansip mind vangi topib, olge nii kenad ja saatke mulle vahel pakke ja mõni kroon raha. Eurosid pole mõtet saata, saate aru küll, mida ma mõtlen.

Lahe oleks, kui svenssonid Hansapanga maha parseldaksid. Siit ju varsti hunnik hapusid laenusid kaelas.

Kellele sina USA parlamendivalimistel pöialt hoiad? Kellele mina hoian? Hillary'le ikka Hillary'le. Miks? Sest ta on naine. Mul pole Obama vastu midagi, aga naispresident meeldiks mulle rohkem kui mustanahaline. Kõlab rassistlikult, aga tegelikult mõtlen ma midagi muud. Ühendriikide mustad on asja selgelt üle võlli keeranud oma õiguste nõudmisega. Mulle hakkab põhimõtteliselt vastu, kui keegi oma õiguste eest võitlemisel ja ajaloolise tõe jaluleseadmisel hakkab kasutama täiesti jaburat retoorikat ja asja ilmselgelt üle võlli keerab. Afroameeriklased paistavad kuidagi eriliselt sellega silma. Obama võit oleks ainult vesi nende veskile. Naised on oma võrdõiguslikkuse võitlused ära võidelnud ja nad on maha rahunenud. Mu seisukoht on muidugi väga mitteprofessionaalne, aga las ta olla. Pisike inimene oma pisikese arvamusega. Veidrad kuid ohutud seisukohad on mulle alati meeldinud.



vahepeal üks koomiks mu enda pihta


Kuna mul on õhtu iseendaga, siis ma ei suhtle eriti. Vahel on nii, et tahad iseenda jaoks aega võtta. Kuulata muusikat, mis sulle meeldib, mõelda mõtteid, mis sulle meeldivad, süüa ja juua asju, mis sulle meeldivad, olla iseendaga ja rõõmustada iseendas.

Kes meist ei mõtleks Aafrika peale. Mina mõtlen. Lühidalt, nagu ma seda praegu kirjutan, on kõiki mõtteid raske väljendada. Aga parem natuke kui mitte midagi. Miks seal sellised jamad on kogu aeg? XX sajandi keskpaiku said riigid oma iseseisvuse, või pigem see anti neile. Tõsi, sunnitult. Emamaad enam ei suutnud neid oma lõa otsas hoida. Paraku tehti esimene viga sellega, et paljud riigipiirid tõmmati lihtsalt joonlauaga, arvestamata rahvuslikke või õigemini hõimkondlikke iseärasusi. Loomulikult on sellel pinnal kismad kerged tulema. Lisaks pukkiupitatud valitsused, kes sageli ei omanud suurema osa hõimude toetust. Sest vaadake, läänelikust demokraatiast on sealsed asjad kaugel. Muidugi mitte ainult Aafrikas, aga seal ka. Hõimkondlikud ja hilisemal ajal ka religioosne kuuluvus (islam jt) määravad rohkem kui nn lääne demokraatia. See maailmanurk lihtsalt mõtleb teisiti. Olgu. Edasi järgnes see, et sidemed emamaaga aina lõdvenesid. Erinevatel põhjustel. Loomulikult olid ainsad kurvakuju rüütlid selliste arengute juures emamaad, mitte iseseisvunud musta mandri riigid. Ja on siiamaani. Ja ei suuda siiani mõista, kuidas küll asjad käest on läinud. Täiesti jabur on mõelda, et see nii on. Justkui vanad demokraatiad, aga mõtteviis on ikka ahnelt kolonialistlik. Ok. Siis hakkas teine invasioon. Kohe peale iseseisvumist pistsid NSVL eriteenistused oma kondised näpud Aafrika sama kondise kaela ümber oleva krae vahele. Paraku tõmbas absurdsel ideel põhineva liitriigi kokkuvarisemine näpud tagasi. Järgnes Hiina. Ja temast te veel kuulete. Muidugi nende puhul ei saa demokraatia ekspordist rääkida. Neil on savi. Kasvav majandus nõuab ressursse ja globaalset mõjuvõimu. Ja loomulikult kaupade liikumist. Pretentsioonitul moel loomulikult. Seepärast ärge lootkegi lääne demokraatia võidukäiku selle mandril. Tõsi, seal on toimunud väärtuste segunemine ja läänelikud väärtused on küll ideaalide pinnal olemas, kuid tasakaalupunkt puudub. Hoolimata sajandite pikkusest kolonisatsioonist ei ole me nende traditsioone muuta suutnud. Ja kes teab, milleks see hea on. Nagu ma olen juba varem öelnud, läänemaailma allakäik ja kadu on alanud ning me peame sellega lihtsalt leppima. Õujee.

paar lahedat pilti vahepeal




David Bowie on lihtsalt andekas. Väga kohe. Põhjendama ei hakka, sest mis kasu sellest oleks.

Blogisid on igasuguseid. Tõsiseid ja mittetõsiseid. Tõsised kirjutavad suisa analüütilisi artikleid, teised vastupidi lihtsalt muljetavad. Milline on üks lahe blogi? Ma ei tea. Tõesti ei tea. Nii palju, kui sellele olen mõelnud, pole vastust leidnud. Neid blogisid, mida ma järjepidevalt jälgin, võib ühe käe näppude peal üles lugeda. Mul lihtsalt puuduvad sisulised eelistused. Vahel olen mõnda blogi lugema hakanud, aga see ammendab varsti. Sõelale on tõesti jäänud väga vähesed. Pisteliselt loen paljusid, aga neid tõesti vaid pisteliselt. Hea blogi suurim voorus on ilmselt umbkaudu sama nagu uudisloo puhul:
päevakajaline, erakordne, lokaalne (sa tunned inimest isiklikult), konfliktne jne jne jne.

Mida vanade aegade kohta öelda. Ma mõtlen nende muusikute, kes XX sajandi teisel poole pop- ja rockkultuuri lõid. Midagi ei ütle. Tegelikult tahaks teada saada sadade nende bändide ja lauljate kohta, kes kunagi kuulsaks ei saanud. Kellelt need, kes laineharjale jõudsid, vahel oma ideid näppasid. Seda tahaks, aga ma ei saa. Keegi ei saa. Kahjuks.

Ma ei tea, kui palju ma kirjutan enam, kell on juba palju, aga ma postitan paar-kolm lugu, mis mind on mõjutanud. Varasest lapsepõlvest. Lood, mis mingil põhjusel mu naha vahele on pugenud juba väga varases eas. Ja ma ei mõtle siin 14-16, vaid varasemat aega. Mismoodi need lood õitsval nõukogude ajal minuni jõudsid, ma enam seletada ei oska ja ei mäleta ka. Nad lihtsalt on.

See sissekanne sai just oma otsa. Punkt.

09 jaanuar 2008

muinsuskaitse rikkus tuleviku

Proovi siis asjalik olla, kui tahtmist pole või järjepidevust. Mandud mandud mandud ja oledki mingil hetke potsti ootamatult vastu kõige alumist maad. Piinlik hakkab. Ja kui just paratamatusega ei lepi, pead uuesti köit hakkama punuma. Võtad aga raamatu või väärtfilmi või teatritüki või sümfoonia või paremad sõbrad või mõtisklused looduses või ... ja hakkad punuma. Juhul muidugi, kui mütsinokk ülesvaatamist nii palju varjama ei hakka, et sealse ära unustad. Kuidagi on ju vaja ülemiste maakamarateni jõuda. Kõrgematest sfääridest ei maksa isegi unistada. Einoh maksab ikka, aga ma seda parem avalikult ei tee. Näpud on kahjuks suht töntsid treenimatusest ja eks inimesed on ka süüdi. Ai ai, nüüd saan ema-isa käest jälle riielda. Nemad ütlesid ikka, kui väiksem olin, et kui keegi ütleb, et pista pea ahju, kas siis pistad ah?!? Ei pista, loomulikult ei pista. Muide mind tõesti huvitab, mis lihast ma ajutegevuse efektiivsemaks rakendamiseks treenima pean. Kus on konks ja raskusjõud, mis lennata ei lase. Nonii, lisaks eelnevale veel tänasest õhtust. Mõtlesin, et ükskord löön väärtuslikumale kraamile käega ja söön rämpsu. Ärge nüüd tänitage, enne kui pole tervet juttu ära kuulanud. Ühesõnaga asusin ühest allakäinud numbrit 3 kandvast telekanalist vaatama säherdust imeteost nagu "Alien vs. Predator". Vaatasin ka. Kohe täitsa vaatasin. Esimese reklaamipausini. Edasi ei suutnud. Edasi olin ontlik ja lülitusin ümber vanale heale ETV-le, kus kohast jooksis "Laps" (L`Enfant). Aga peaaegu veerand tundi oli juba elust raisatud. Kes mulle need sekundid tagasi annab? Tulnukas ja kiskja vä??? No millest ma räägin. Kõmaki vastu alumist maad. Õnneks paneb pepupõrutus järele mõtlema ja ehk ka midagi ette võtma. Kui mitte, siis.. whoever wins - i lose.

07 jaanuar 2008

ma ei saa mõnikord temast aru

Postimees kirjutab:

Morrissey loodab saada loa Iraanis esinemiseks

Briti muusik Morrissey plaanib minna esinema Iraani ning kui läbirääkimised on edukad, saab ta olema üks esimesi artiste, kes seal kohalike staaride kõrval üles on astunud.

Endine Smithsi laulja loodab esineda koos ühe enda kangelasega – Araabia popmuusiku Kazem Al Sahiriga, ning hetkel peab muusik läbirääkimisi Iraani valitsusega, et saada luba kontserdiks selle aasta lõpu poole, vahendab Wenn.

Morrissey kavatseb Lähis-Ida kontserdid ette võtta hoolimata sellest, kas al-Sahir astub koos temaga üles või mitte.

«Ühel või teisel viisil plaanime me Lähis-Ida tuuri teha, kohtades nagu Jeruusalemm ja Beirut. Ja me loodame ka Iraanis mängida,» seletas Morrissey mänedžer Merck Mercuriadis.

Hetkel oodatakse Iraani kultuuriministeeriumi vastust.


Originaalis sellisest väljaandest nagu The Independent:

Heaven knows I'm Middle Eastern now
By Oliver Duff

Shake your robes! Three weeks ago, there came news that the heavy-eyebrowed balladeer Chris de Burgh will perform in Iran this summer with local pop group Arian – making him the first Western artist to take to a stage in the country since the 1979 revolution.

The musician Morrissey is also in negotiations with the Iranian government to play a concert in the republic later this year. His camp would like their man to agree a date in Tehran this June, ideally with the internationally-acclaimed Arab pop singer Kazem al-Sahir, were he amenable.

Morrissey has called George Bush and Tony Blair "terrorists", and is less bland than the inoffensive de Burgh. The Mancunian's management awaits a formal response from Iran's Ministry of Culture and Islamic Guidance, which is charged with suppressing "decadent" influences from the West. Western pop lyrics are banned.

Plans are, apparently, being drawn up for Morrissey, 48, to tour the Middle East this summer. "It's a major priority for us," said manager Merck Mercuriadis, when Pandora called his mobile and found him reclined in a dentist's chair, undergoing root canal work.

"One way or another we will tour the Middle East – in terms of places like Jerusalem and Beirut. And we hope to play Iran."

Of al-Sahir, Mercuriadis added: "He's a hero for Morrissey and Morrissey admires his work."



Kazem al-Sahir

sörgime sörgime sabades sabas



Ma pean ühe asja ära õiendama. Selle muusikaedetabelite asja. Tegelikult aasta lõikes tehtud edetabelite asja. Teate küll neid nimekirjasid, mida ajalehtede, raadiojaamade ja muude sarnaste asutuste "spetsialistide" kooslused koostavad. Lugesin neid ka sel aastal ja kummastav oli kui sarnased need kõik olid. Absoluutselt ühe lauaga löödud. Muidugi head bändid ja lood, aga asja oleks ka ühe inimesega ära võinud ajada. Asjata leheruumi raiskamine. Erand oli siin raadio 2 aastahitt, mille koostasid tavalised inimesed. Oma arvamuse viimase kohta olen ma juba ühes oma varasemas sissekandes välja öelnud. Aga jah, asja juurde. Umbes kolmandik sellest, mida "spetsialistid" pjedestaalile tõstsid, jätab mind täiesti külmaks. Teine kolmandik on siuke hea asi, aga kas just aasta parim. Viimane kolmandik oli siis selline asi, mille ees mütsi maha võtaksin. Aga ei võta, sest MINGE PERSSE oma edetabelitega. Jah, kõigil on õigus oma maitsele ja selle üle ei vaielda, aga mulle tundub, et sageli peegeldub nendes edetabelites mitte see, mis nende koostajatele tegelikult meeldib, vaid see, mille meeldimine justkui nende "head maitset" peaks näitama. Ja see on nii labaselt läbinähtav kahjuks. Mulle meeldib, mis mulle meeldib, aga mõned asjad on sellised, mis kindlasti wannabe maitsele ei sekundeeri. Ma julgen armastada mõningaid artiste, kes ei ole edetabelite sagedased külalised - ja ma ei mõtle siin ainult peavoolu edetabeleid - vaid kes tegutsevad oma niššis, kelle "parim enne" on trendipedede arvates ammu möödas jne jne jne. Nii et ka muusikakriitika väärib muusikakriitikat.

minu uus sõber sööb raha

Kui täpsem olla, siis metallraha.









Ma ei mäleta, kas ma seda pilti teile olen näidanud või mitte. Selline mõnus elu on ühel koerakesel Luksemburgis. Lihtsalt lust, kas pole.