30 juuni 2009

reis heavymetalimaale

Kuna suvi on laisklemise aeg, siis ilmselt ilmub siin blogis sissekandeid ajutiselt harvemini.
Eelmisel nädalal käisin Helsingis Morrissey kontserdil. Kui nüüd kõik otsast peale ära rääkida, siis reis hakkas mõistlikul ajal. Laev väljus kell 11.30 ja randus mõningase hilinemisega 13.45. Pärast mida toimetasin ennast Länsisatamast bussiga kesklinna. Kuna esimene mure oli hotellis oma kompsud maha panema, marssisin raudteejaama juures olevasse Sokos hotelli. Kui ma laevapiletit ostsin, siis tibi ütles mulle, et hotell on raudteejaama juures. Ja töepoolest, mul oli ka silme ees, et seal on. Seal aga ütles mulle teine tibi, et see pole siiski see hotell. Minu oma asuvat natuke mujal. No olgu, tibi joonistas kaardi ja vedasin ennast õigesse paika. Kõik tore. Sain toa kuuendale korrusele. Hotelli nimi oli Sokos Presidentti. Uhke eksole. Vaated olid sellised:



Sisevaated olid sellised:




Nagu te näete, on mul viimase pildi peal õnnestunud tabada kummitus.
Väljas käis maahoki turniir ja nonstop mängis täiel võimsusel heavy metal. Kui aken lahti oli, siis polnud CD-mängijat toas vajagi. Soome ongi vist heavy metali kodumaa mulle tundub.


Edasi läksin poodlema, aga pean tunnistama, et pöördusin varsti tagasi, sest mingit isu polnud. Masu istub vist kuklas.
Ühesõnaga manustasin mõned õlled ja sättisin ennast kontserdile. Tee peal sain ühe Timoga tuttavaks, kes väitis, et on käinud kümnetel Smithsi kontserditel. Rääkis mulle, veel, et soomlased on jamad ja eestlased hoopis lahedamad. Üritasin tema usku natuke lammutada, väites, et ka eestlaste hulgas on põmmpäid ja jobusid.
Kaablitehas, kus kontsert toimus, oli pikk nagu viini vorst. Sama lai kui Rock Cafe, aga mingi kolm korda pikem. Ehk annab see hämar pildike aimu:

Ebaõnnestunumat paika oleks raske olnud leida. Manustasin veel hirmkallist õlut, ostsin särgi ja ootasin Morrisseyd.

Olin väga hea koha peal, aga vahepeal tuli pissihäda peale ja jooksin vastavasse kohta. Seal olles kuulsin, et Moz tuli lavale. Perkele! Jooksin tagasi ja muidugi olid massid hetkega lavaesise ummistanud. Sain natuke viletsama koha. No mitte halva, aga pildistamisest ja filmimisest ei tulnud enam midagi välja. Tegin seda, aga tulemus ei kannata mingit kriitikat. Siit stiilinäide:

Kontsert oli super. Morrissey oli heas vormis ja tujus. Publik oli hea. Lood olid:
This Charming Man / Billy Budd / Black Cloud / How Soon Is Now? / One Day Goodbye Will Be Farewell / Ask / I'm Throwing My Arms Around Paris / How Can Anybody Possibly Know How I Feel? / The World Is Full Of Crashing Bores / Let Me Kiss You / You Just Haven't Earned It Yet, Baby / When Last I Spoke To Carol / Some Girls Are Bigger Than Others / Best Friend On The Payroll / Life Is A Pigsty / Sorry Doesn't Help / The Loop / Irish Blood, English Heart / I'm OK By Myself /encore/ First Of The Gang To Die
Tsiteerin ka ühte Mozi tsitaati kontserdilt: "You may have seen the news over the past few days, which proves, if it is not already proven that the world is full of crashing bores" Kes aru saab, see saab.
Kuigi Timo kutsus linna peale jooma, läksin peale kontserti hotelli tagasi. Tee peal sõin kebabiputkas, mille moslemipiirkonnast pärit tumedanahaline peremees mind sujuvalt kümne euroga tüssas. Millegipärast on neil see veres. Ja ise imestavad, miks neid ei sallita.
Uni oli hea ja järgmine päev ostlesin natuke ja jalutasin linnas.




Peale mida jõin aja surnukslöömiseks pargis õlut. Sattusin täiesti juhuslikult parki, kus toimus Tuska festival ja kõik kohad olid karvaseid täis. Mingi heavyfestival oli siis.


Niisiis sain ma raskemuusika aastadoosi Helsingis kätte. Head meelt tegi see, et ilmselt üks mööduv karvane arvas, et ma joon limonaadi ja andis mulle ühe õlle. Naljamees. Ütles, et "Sul on piss." mina, "Mis piss." Tema, "Sul on piss" ja andis naeratades õlle.
Kui sadamasse jõudsin, oli laeva väljumiseni jäänud 15 minutit. Tibi väravas teatas, et unista edasi, maha oled jäänud. Vastasin ebaviisakalt ja lennutasin oma pardakaardi kõrges kaares värava taha. Kuna pappi polnud ja pangakaart oli lolli peaga koju jäänud, siis tundus, et olen vaesena Helsingisse virelema jäetud. Õnneks avastasin taskust euroriismete kõrvalt ka 200 norra krooni, mis päästsid olukorra. Üldse olin ma sadamas pahur ja tige. Kui kassast küsisin, palju pilet järgmisele laevale, mis tunni aja pärast väljus, maksab, küsis see mu käest passi. Seejärel ütlesin ma talle ärritunult, et kuule, ma küsisin, PALJU SEE PILET MAKSAB eksole. No ühesõnaga 29 eurot. Sujuvalt sain 2 eurot alla, sest mul on mingi Tallinki kaart. Kusjuures Eesti poolel sellist vastutulelikkust ei kohta. Kui reisi ostsin, öeldi Tallinnas, et allahindlust sellega ei saa, hilja juba. Kuigi ostsin pileti kaks päeva enne väljumist. Helsingis oli laeva väljumiseni 45 minutit, huvitav, kui see pole hilja, siis mis seda üldse on. Aga Tallink teebki eestlastele külma. Oleme meie siis süüdi, et me kahtesadat kasti õlut laevast ei osta, kuna maa peal on odavam. Nõme firma, aga valikut pole.
Koju jõudsin ilusasti. Vaatasin minu ümber sebivaid affe ja teisi ilusaid loomi. Tegin seda laevatekil, päiksepoolses osas. Väga mõnus oli. Ja jõudsin Tallinna. Kõik.



25 juuni 2009

kollased küsimused ja vaikimine

Täna helistati mulle kollasest lehest ja küsiti kolleegi kohta infot. Kuidagi tobe on, kui päritakse ja uuritakse. Ajakirjanik oli selline nooruke ja häbelik, vabandas ette ja taha. Ei, ega ma midagi halba ta kohta öelda ei taha, sest ta tegi oma tööd. Mis siis, et lehe juures, mille uudised on minu jaoks enamasti jama. Ma muidugi talle midagi ei rääkinud. Ütlesin, et pole kursis ja ei oska midagi öelda. Natuke imelik oli valetada küll. Oleks võinud lihtsalt seletada, et mul pole õigust kommenteerida. Ärgu pahandagu, aga nii on. Ega kollases pressis pole kerge töötada. Uuri pidevalt teiste inimeste eraelu ja sobra kuulujuttudes. Ajapikku ehk nahk läheb paksuks ja pole piinlik. Mõni kohe sobibki sellisesse lehte. Aga mõnel, ma arvan, tekkib päris palju süümekaid ja on üleelamisi. Muidugi, mõned inimesed annavad meelsasti intervjuusid ja räägivad oma ning teiste eraelust. Aga kui palju neid siis on. Ega mina ka ei tea tegelikult. Võib-olla on selliseid palju. Igatahes tuli täna selline kõne ja asi lahenes kenasti. Hundid söönud (ma arvan) ja lambad terved. Vaatame, mis nad siis kirjutavad. Eks ta üks uudisenupuke tuleb, kui just keegi teine lobiseda ei otsusta. Näis.

See nädal on päris tihe. Liiga tihe. Homme on terve päev asjaajamisi, laupäeval sõidan Helsingisse ja naasen pühapäeva õhtul. Mis tähendab, et nädala teine pool on täiesti kinni. Broneerisin laupäevase väljumise kella 7.30 hommikul, aga mingi kahtluseuss on sees, et nii vara ikka minna ei viitsi. Seal peab enne seitset juba kohal olema, sest nad lõpetavad reisijate registreerimise juba 20 minutit enne väljumist. Ja ma ausalt ei viitsi nii vara ennast maast lahti ajada. Mõtlesin küll, et siis jääb aega Helsingis tuulamiseks, aga võib ju hiljem alustada. Päris lolliks ei saa ka võõras linnas minna. Kui saan, siis muudan mineku kella 11-ks ümber. Loodetavasti on ilus ilm. Saab tänavakohvikutes istuda ja inimesi vaadata. Väga mõnus tegevus. Eriti võõras linnas.

Adjöö praegu.

24 juuni 2009

T & T keevitati kokku

Täna kell 15.00 astusid kaks väga armast inimest ja sõpra Pühavaimu kiriku altari ette, et võtta vastu väljateenitud karistus omavahel tekkinud armastuse eest. Kahjuks ei lubanud nad teistel peale oma lähedaste sellest osa saada. Millest on tuline kahju. Igatahes on mul nende üle väga hea meel ja soovin siikohal neile palju õnne ja Jumala õnnistusi järgnevaks kooseluks. Mõtetes olin ikka teiega seal kirikus.

23 juuni 2009

sambad on pühakutele

Saigi siis vabadussammas püsti. Kuidagi kahetised tunded on. Üheltpoolt saan aru, et seda sammast oli vaja, teiselt poolt nagu tundub, et oleks võinud kas teistsugune või vähemalt tillukesem olla. Tseremooniat ei tahaks kommenteerida. Lihtsalt see, kuidas kaitseministeerium ja politsei enne seda pidevalt keelitasid rahvast mitte tulema, see oli sigadus. Lörtsis minu jaoks asja ära. Lõppude lõpuks oli see rahva pidupäev ja kui asjaomased instantsid enne seda vinguma hakkasid, siis tahtnuks neile öelda - see sõbrad on teie töö, et kõik turvaline oleks.

Natuke nõme on ka, et see sammas rahvast lõhestanud on. Ja kus iganes sellised nö konfliktid tekivad, seal hakkab peale sildistamine ja massihüsteeria.

Samba pooldajatel on ükstapuha, mis suuruse, kunstilise tasemega ta on või kes on autorid ning kes konkursi žüriis istus. Sammast oli vaja ja punkt. Pekki need kunstiinimesed.

Teisel pool on aga suhteliselt intelligentsed ja edukad loomeinimesed, kes igal võimalikul juhul verbaalselt samba jalamile pissivad. Ma olen millegipärast kindel, et ka nende hulgas on küllalt neid, kes seda teevad, sest teised tema kambast teevad ju ka.

Mõlemal poolel on õigus ja ei ole ka. Ja vahel mulle tundub, et kui üks räägib sisust, siis teine hoopis vormist. Nii ma ei tahagi ennast samba asjas positsioneerida. Vaatame, kas sammas kasvab rahva südamesse või mitte. Ja ma pole ka enda jaoks lõpuni mõtelnud, kas seda sammast üldse oli vaja. Isiklikult ma väga patriootiline inimene ei ole. No vähemalt ma ei jookse plakatitega rahvamassiga kaasa. Detailid segavad. Nii nagu ma ei osalenud Balti ketis, vaid vaatasin seda kõrvalt, sest ei tahtnud võõrast higisest käest kinni hoida. Eks ta ole suhteliselt nõme, aga iseenda eest ei põgene. Sellised sambamõtted siis.

22 juuni 2009

kibestunud kodanik

Kas tõesti on käes aasta kõige pikem päev ja lühem öö. Nii on. Aga mul on teile halb uudis. Nüüdsest hakkab kõik jälle pimedamaks minema. Mis teha. Valmistugem ja karastugem selleks. Sel aastal saabuvad tumedad ajad kiiremini kui kunagi varem. Juba 1. juulil, kui hakkavad kehtima uus värdjaks kohitsetud töölepinguseadus, käibemaksu tõus 18 %-lt 20 %-le, kütuseaktsiiside tõus, haigushüvitiste kärbe ja õppelaenu hüvitamise lõpetamine. Elagu parempoolne Eesti! Elagu ennast põhjala riigigina ette kujutav riik, kus vaesed jäävad vaesemaks ja rikkad saavad rikkamaks. Elagu riik, kus solidaarsus on vaid sõna poliitikute huultel. Elagu riik, kus parempoolsed on teadlikult väljunud oma niššist ja muutunud hetkeolukordadelt kasu kraapimise erakondadeks. Elagu riik, kus suurim vasakpoolne partei on teinud täpselt sama ja istub Euroopas liberaalide paadis. Elagu riik, kus valitsusjuht ei ole inimene, vaid tulnukas, kes oma teadmised planeet maa ja selle inimeste kohta on omandanud oma kauge koduplaneedi samasuguste klaasistunud silmadega tulnukateadlaste poolt koostatud entüklopeediatest, kes kasutasid allikana planeet maa poole sihitud telekoopidest nähtud andmeid. Elagu riik, kus needsamad parempoolsed, kes peaksid justkui kuulama ja esindama ettevõtjaid, ei kuula nende nõuandeid ja hädakisa. Elagu riik, kus rohelised on nõus ühkstapuha millega, kui sellega koos tõstetakse räigelt mingit keskkonnamaksu. Elagu riik, mis juskui peaks olema meie nägu ja ehk ongi, kuigi ma seda ei tunne. Palju õnne armsad lugejad homse võidupüha puhul.

21 juuni 2009

raport

Reedel oli lõpetamine. Mis tähendas seda, et hommikust saati tarbiti jooke ja kuni õhtuni välja. Minu puhul tähendas see seda, vaatasin hiljem mobiilist järele, et olin takso tellinud kell 21.47. Ilus. Kuigi oleks võinud veel linna minna, aga minu poolt väljasaadetud otsingusignaal jäid vist tähelepanuta, tagasisidet ei antud, nii et jäi ära. Ja ehk oligi hea. Söödi ja joodi suures ruumis, mille nimi on "teine stuudio". Ma loodan, et ei eksi. Pärast pudeneti laiali. Mina sattusin kahe daami seltskonda Kadriorgu. Korterisse, mis asub unelmate majas ja mis on ise nagu unelm ja seal on veel unelmate rõdu. Päranduseks saadud, nagu ma järgi uurisin. Korteriperenaist nägin nimelt esimest korda. Peale umbes tunnipikkust seal olemist lahkusin koju. Taksoga, nagu eelpool juba kirjutasin. Selline lõpetamine siis oligi. Kurb, et mõned seltsimehed ei pidanud vajalikuks oma viimast austust enne lahkumist avaldada, vaid eelistasid omi asju ajada. Parandagu meelt, sest teatud olukordades tuleb solidaarne olla. Muidu oli kõik viisakas. Aga kui ka poleks olnud, ega ma niikuinii seda teile välja ei kituks.

Eile oli vabaõhupäev. Ehk siis päev vanalinnas. Väga tore oli. Aitäh.

Tänane päev on olnud nelja seina vahel. Plaanisin küll, et vean ennast õhtul kasvõi paariks tunniks värsket õhku hingama, aga vist ei viitsi enam. Homme on ka päev.

Olge musid.

18 juuni 2009

saigi otsa

Nüüd see lõppes. Natuke peale kella viit. Ootamatu see ei olnud. Ammu ette teada ja oodatud. Kuidagi helge tunne tekkis hinge. Kuigi ametlikult lõppeb alles 30. juunil, on see vaid formaalsus. Minu puhkus on alanud. Mõnus.

16 juuni 2009

sügasin pead vahepeal

Lugesin oma eelmise sissekande läbi ja mõtlesin, et mis ma vingun. Elu on ju ilus eksole. Hing on rinna sees ja tervis ka korras. Kapitalistliku ühiskonna orjamisekoht ehk töö on ka olemas. Sõpru ka mõni. Pole mõtet haliseda. Kellele seda vaja on. Jamad, mis mul on, küll need ka lahenduse leiavad. Natuke põen, võib-olla rohkem kui natuke, aga lõppude lõpuks saab kõik ikka korda. Tuleb ise hea olla ja ehk on teised ka. Rinna sees peab päikest olema. Muidu ei saa. Rõõm tuleb tagasi tuppa tuua.

idiootlikud mõtted

Täna on üks neid õnnelikke päevi, kui tööpäev normaalsel ajal lõppeb. Niigi kumm tühi ja ei jaksaks enam pead vaevata. Selle hooaja lõpp on emotsionaalselt nii karm, et ma lähen varsti kärna. Ja neid murekohti on mujal ka. Kõik vajavad lahendamist. Ja kõike ei ole võimalik meeldivalt lahendada. Elu on ikka mõnikord täiesti jama. Kuidagi peab august välja ronima. Hakkasin kirjutamise ajal mõtlema, et miks ma siin halan. Milleks seda kogu maailmale rääkida. Ehk polegi mõtet. Igatahes ei tee ma seda sellepärast, et kõik mu tuttavad mulle karjas appi tormaksid. See hetk sai mööda. Ega nad ei teadnud ka midagi, sest tüüpilise eesti mehena olen ma introvertne. Nüüd on hakanud maailma pekkisaatmise periood, mis loodetavasti kaua ei kesta. Kookonisse tõmbumine pole väga hea idee. Seal võib inimene siniseks tõmbuda ja oma viimased allesjäänud sõprade riismed kaotada. Lisaks kipub enesehaletsus peale. Eks ma üritan seal iseenda ehitatud kestas, kui ma ikka sinna satun, laulda ja lõbusamalt mõmiseda.
Aga ei, ei, proovin kookonit siiski vältida. Pole vaja. Kellegile pole vaja.
Võtan vitamiiine ja proovin inimestega edasi suhelda. Teie ärge pange seda tobedat kirja tähele. Vahel kohe tükivad nõmedad mõtted pähe ja paberile (blogisse).

rabarockist ja muust

Kirjutame siis kah natuke. Kõigepealt nädalavahetusest. Reedel ja laupäeval viibisin oma aegade kõige rahulikumal Rabarockil. Esimese päeva külastamine seisis tükk aega küsimärgi all, sest ideaalis oleks tahtnud olla hoopis mujal ja muude inimestega. Paraku on tahtmine taevariik ja saamine iseasi. Tuiskasin ikka festivalile, kuigi muusikalises mõttes jätsid reedesed esinejad mind absoluutselt külmaks. Õnneks oli ilm hea. Saigi lihtsalt aega veedetud. Ööbisime ikka Järvakandi noortekeskuses nagu igal aastal. Mulle kohe ei meeldi telgis ööbida. Kui on vihm, siis on halb ja kui päike, siis samamoodi. Kliimaseadmega ja täiesti veekindlat telki pole keegi kahjuks veel välja mõelnud. Kui bändid otsa said, läksime festivali ööklubisse, kus pidi esinema Pepe Deluxé. Imelikul kombel väsisin, ja mitte alkoholist, enne bändi pealetulekut ära ja tahtsin magama minna. Paraku sattusin ööklubi väravate juures tuttavaga, kes on ka üks festivali organiseerijatest, kokku, kes mind tagasi keelitas minema. Läksin. Kuulasin. Oli kah. No ei olnud halb, aga ma olin väsinud ja tahtsin magada. Pärast seda suundusingi otsejoones magamiskohta. Seal valitses täielik tühjus ja vaikus. Ma olin vist esimene, kes unemaale otsustas rännata.
Hommikul ärkasin selle peale üles, et sõber saabus kärarikkalt koju. Tema jaoks lõppes esimene festivalipäev alles kella 9-8 vahel hommikul. Kui ta oli pikali heitnud, pistis üks naine pea ukse vahelt sisse ja ütles, et meie sõber oli üritanud võõra tüdruku voodisse magama heita, mille peale magamisaseme omanik talle lõuga andis. Selliste sõnadega kohe väljendatigi ukse vahelt. Ma ei osanud selle peale midagi öelda ja magasin edasi. Umbes kell 10 hakati õues laulma. Keegi naissoost isik arvas, et tal on väga hea lauluhääl ning lõõritas Ruja laule edasi ja tagasi. Kahjuks liitusid temaga ka teised, kes millegipärast ei maganud või juba üles olid ärganud. Mõne aja pärast sai sellest indu ka mu magav sõber, kes samuti otsustas koori astuda. Kella 11-ks oli see kõik muutunud magamise seisukohast talumatuks ja otsustasin jalad alla ajada. Sellist soojendusbändi ma laupäevasele festivalipäevale ei soovinud. Õues toimus ennelõunane alkoholimanustamine. Ja kohe hooga. Mina isiklikult käisin dušši all, sõin ja jõin kohvi ning kalja. Tark ei torma. Paraku tuli seesama naine, kes mu sõbra kohta infot andis, uuesti mu juurde ja rääkis sama lõugasaamise jutu uuesti üle. Küsisin, et mida ma selle infoga nüüd peale hakkan ja miks ta seda mulle räägib. Solvus.
Kella 14-ks suubusin festivaliplatsile, sest tahtsin A.Human'it kuulata. Hea bänd oli. Kohe nii hea, et see pani kogu järgnevale festivalipäevale positiivse pitseri. Laulja hüppas kontserdi lõpupoole rahva sekka ja jätkas sealt laulmist. Tahtis küll vahepeal tagasi minna, aga ütles siis, et fuck it i'll stay here ja jätkas laulmist. Vihma sadas ja tüüp ajas vahepeal särgi seljast. Lõpuks läks siiski lavale tagasi. Väga hea oli. Teised bändid olid ka head. Pikemalt ei hakka kirjutama, sest ajakirjanduses on sellest juba juttu olnud. Seda veel, et vahepeal sadas nii tihedat vihma, et see oli üpris talumatu. Õhtuks läks üle. Nii palju pean üles tunnistama, et Gary Numan'i visuaalne pool oli minu puhul juba stereo. Ehk siis, kui tahtsin ühte Gary't näha, pigistasin ühe silma kinni. Peale seda sain auto peale, mis mind Tallinnasse tagasi sõidutas. Hommikul oli ikka lõpmatult hea meel, et ei pidanud veel üheks ööks Järvakanti jääma. Selline festival siis.

Pühapäeval oli Tapperis Ariel Pink koos oma bändiga Haunted Graffiti. Väga väga väga hea oli. Seltskond oli ka hea. Väga väga väga hea. Igatahes on mul nüüd lõpuks Tapperis käidud.

Ei tahaks sellele sissekandele negatiivset tooni anda, aga hooaja lõpp on päris ränk. Nii emotsionaalses kui psüühhilises mõttes. Tahtsin küll rohkem sellest kirjutada, aga ei hakka teid koormama. Kuigi endasse elamine hukutab.

Lõpetuseks valetamisest või pehmemalt öeldes luiskamisest. Väga kurb on, kui inimene, kellest sa väga lugu pead, sulle valetab. See teeb haiget. Mitte, et mulle seda tihti on tehtud, aga kui see juhtub ja sellest aru saad, siis on ebameeldiv tunne. Maailm on ju nii väike, et vahelejäämine pole teab mis ime. Inimesed räägivad, märgid kõnelevad jne. Aga mida siis teha? Kõige parem on andestada. Proovida mõista, kuigi see on vahel võimatu, aga üritada vähemalt. Hinge jääb okas. Õnneks vahel aeg parandab haavad. Ja kui seda rohkem ei juhtu ning edasine suhtlemine normaalne, siis on kergem. Vahel aga ongi sellega lõpp või lõpu algus. See viimane lause ei ole millegi praeguse kohta õnneks. Kuigi varem on seda juhtunud. Ja öelda, et mina olen patuta ning saan kivi visata, siis nii see pole. Ka mina olen inimene.

12 juuni 2009

parandusettepanek

Kuna ma mõnikord ei suuda ennast tagasi hoida ja kipun rumalat nalja tegema, siis tahaksin eelmise sissekande täienduseks öelda, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Nii ka minu sõnad. Nagu te teate, kolivad minu kontorist varsti inimesed välja ja uued tulevad asemele. Ja pole veel kindel, kas ka mina ei koli. Kuid need, kes kolivad, tähendavad mulle väga palju. Ma olen nende käest saanud midagi, mis on väga väärtuslik. Ja lollideks neid inimesi nimetada ei saa. See oli loll nali minu poolt. Vahel ma kohe olen ohmu ja ei suuda ennast tagasi hoida. Aga mu tagamõte oli teha sõbralikku, aga samas minulikku nalja. Kogu see aeg, mis me koos töötasime, täiendasime me teineteist. Milleski olen mina puudulik, milleski nemad. Inimesed lihtsalt on sellised. Pole mõtet teha nägu, et on olemas täiuslikke inimesi. Kuid on head ja hoolivad inimesed. Ja sellised nad olid ja on. Aitäh teile.
Veidi sentimentaalne see sissekanne tuli, aga asi on seda väärt. Nüüd on teie kord minu üle naerda.

vihkamise tund

Ma vihkan kõiki saatejuhte, sest nad on minust lollimad, aga seevastu karismaatilisemad. Või oli see vastupidi.
Oi ma saan nüüd peksa.

kõht lahti

Viis kirurgi on teinud kohvipausi ja vestlevad.
Esimene kirurg räägib: "Kõige parem on opereerida raamatupidajaid. Nagu sa nad lahti lõikad, sees on kõik ära nummerdatud."
Teine kirurg väidab: "Ei, sekretärid on parimad, nende sees on kõik tähestikulises järjekorras."
Kolmas vaidleb vastu: "Proovi geolooge, nende sees on kõik märgitud värvikoodiga!
Sekkub neljas kirurg: "Mulle meeldivad insenerid... nad saavad alati aru, kui mõned osad pärast üle jäävad."
Selle peale ütleb viies kirurg, kes seni on vaikselt kuulanud: "Te kõik eksite. Parimad on juristid. Nad on maotud, südametud, selgroota ning nende pea ja tagumik on äravahetatavad."

Varastatud: 2ran2pi.blogspot.com

See ka:
Turg saavutas põhja ja alustas kaevamist...

11 juuni 2009

ilm peebutab

Ilmaonklid valetasid. Lubasid terveks selleks nädalaks madalat rõhku ja vihma, aga võta näpust. Pole ilmal viga midagi. Täitsa kobe. Ehk valetavad edasi ja on Rabarocki ajal ka ilus ilmake.

Jalgpallist ka lühidalt. Ma ei jaga spordist midagi ning nii jäigi mulle selgusetuks, kas Portugal mängis viletsasti või Eesti hästi, aga 0:0 seis oli kena. Tublid. Mart Poomile ka kena lahkumiskingitus, et väravaalune puhtaks jäi. Kuid pole hullu, eks Brasiilia loputab meie poisse topelt.

10 juuni 2009

filmihoiatus

Sai täna siis "Inglid ja deemonid" ära vaadatud. Teate küll, see "Da Vinci koodi" kangelasega film, keda mängib Tom Hanks. Kas ma soovitan? Ei! Igav, etteaimatav ja lihtsakoeline müstikajura. Soovitan veelkord eemale hoida. Eriti neil, kellel religioonist ja teoloogiast natuke aimu on. Sellisel juhul võib juhtuda, et see film on suisa vastunäidustatud. Nii vabalt saab faktide ja kirikulooga ümber käia ainult rumalatele rahvamassidele kirjutav rahajanune kirjanik. Ja kuuldavasti on tal see õnnestunud.

Muidu oli täna väga tore päev. Tuju on hea ja meel rõõmus. Oleks nii iga päev.

09 juuni 2009

urust välja ula peale

Tööelu veab viimaseid päevi ja mõtted on väga pingsalt juba puhkuse ja mängude juures. Sel nädalavahetusel on Rabarock, aga pole veel otsustanud, kui palju ma selles osalen. Kahte ööd ikka ei ole kohal nagu eelmistel aastatel. Pole sellist tuju. Pealegi on muud tegemist loodetavasti. Piisab laupäevast, kui just need bändid esinevad, kes mulle pinget pakuvad. Kui hästi läheb, toimib ka transport sinna ja tagasi. Pealegi toetab mu plaane halb ilmaprognoos, mis lubab vihma, vihma ja vihma. On jube lirtsuda ja lõdiseda. Vihmakeebi ehk kuskilt ostaksin, aga kui kapuutsi äär on silme ees nagu katuseräästas paduvihma ajal, siis kes see ikka veekardina tagant bände kaua passida jaksab. Ja kui õlleklaas ka esimese minuti jooksul veega tembitud saab, siis no kuulge. Mugavaks olen muutunud. Kuigi üks sõber kangesti käib nagu uni peale, et võiks ikka täisprogrammi võtta, ma siiski kahtlen. Sõbrad sõpradeks, alati ei saa ka neile vastu tulla.

Järgmisel nädalal omakorda algabki kauaoodatud kaunikene. Tõeline suvi. Plaane palju ei ole. Reisimise ja muu suhtes. Küll aga võtan ette mõned päris tõsised muudatused oma elus. Millised, sellest ei räägi. Vabandage, aga ei saa lihtsalt.

Tänase ja homse päeva jooksul ronin mõneks ajaks urust välja ula peale. Kestvus teadmata. Ehk siis sotsiaalses mõttes hakkan vaikselt ennast nähtavamaks tegema. 21. sajand. Vaatame, näeme. Ehk leidub sõprugi. Mis omakorda muidugi ei tähenda, et te kõik kohustatud oleksite. Ma mõtlen minuga sotsiaalsed olema.

Olgu, hakkan tööle.

08 juuni 2009

häääääääl jäi ära

Päris põnev oli eilne valimisstuudio. Sellisest põnevusest ja dramaatikast unistab iga saate tegija. Kui ikka alguses öeldi, et Keskerakond saab kolm häält ja siis ootamatult mõne aja pärast teatatakse, et tegelikult said kaks ja sotsid said ühe, mida veel tahta. Ausalt öeldes oligi kõige suurem pettumus minu jaoks alguses see, et sostid kuivale jäid. Muidugi pole praeguseks tulemus veel lõplik ja kõik võib muutuda. Kuid mina loodan, et nii nagu on, nii ka jääb. Huvitav oli.

Ise pean tunnistama, et mina valimas ei käinud. Õigemini ma valisin, aga ma valisin selle, et ma ei vali. Ma olen põhjendanud ka, miks. Suletud nimekirjad ja erakondade loll jutt kampaania ajal. Kui keegi alahindab mind ja ajab asjasse mittepuutuvat juttu, mõeldes, et ma pean seda uskuma, siis mina ei mängi. Samuti pole ma nõus nendega, kes ütlevad, et neil, kes ei käinud valimas, pole pärast õigust kritiseerida ega nõuda. On küll. Tuhat korda on. Asi on selles, et kuigi ma sellel nn töövestlusel ei osalenud ega kedagi tööle ei kinnitanud (rahvas on ju maksumaksjana saadikute tööandja), on süsteem selline, et töökoht ikkagi on ja jääb ja täidetakse kellegagi. Kuna saadik saab oma palga minu taskust, siis tema tööandjana on mul õigus ikkagi oma sõna öelda. Jah, ta ei meeldi mulle, ma ei valinud teda, aga tööandja olen ma ikka ja annan endale aru, et see on paratamatu. Ma poleks kunagi valinud europarlamenti blondiini, kes on alla keskpärane asjatundja ning kohati lausa rumal. Ma poleks kunagi valinud ka sotse, kuna nende europarlamendi fraktsioon on ebamõistlikult venesõbralik. Ma poleks valinud ka Keskerakonda, sest liberaalide fraktsioon on samuti ebamõistlik nagu üks siinne liberaalne parempoolne partei. IRL-i oleks vist valinud, aga ma põhimõtteliselt ei taha eriti parempoolseid toetada. Mis puudutab üksikkandidaati, kes hiiglasliku häälesaagi kogus, siis ta on ehk tark, tore ja tarmukas, aga tema kampaania polnud ka ei midagi muud, kui olukorra ära kasutamine. Mida mõistlikku ta siis kampaanias pakkus. Täpselt samamoodi ajas sisepolltilist asja ja kirus erakondasid. Nõus kriitikaga, aga me valime europarlamenti, mitte ei anna paksudele erakondadest vastu hambaid. Sellised mõtted siis.

Muidu on kass. Ja see on halb, igasugused pahad mõtted on peas ja ei anna rahu. Kassiga ongi ju nii, et sa kujutad ette asju ja olukordi, mis tegelikult pole nii. Hommikul on juba parem ehk. Head ööd.

06 juuni 2009

kõrb mu korteris

Affid, oh affid, terve päev on vesi ära olnud. Vedas, et enne lõunat jõudsin dušši all ära käia. Õnn on ka see, et mul on eelmisest veeblokaadist veel mõned liitrid pudelivett kodus. Aga see pole normaalne, et vesi nii kaua ära on. Süüa teha ei saa, väljaheiteid potist alla lasta ka mitte, kolmandat-neljandat ei ole võimalik, hakka või õue peale kaevu kaevama. Ja pole aimugi MIKS. Affid, ma ütlen AFFID!

mühakas

Täitsa lõpp, ma magasin oma blogi sünnipäeva maha. 2. aprillil sai mu kullakallis sõbrake kahe aastaseks. Tagantjärele palju õnne armas Ambitious Outsider ning siiras musi. Suured tänud sulle, et oled mind talunud ja ära kuulanud. Oleks kõik sellised. Ma veel ei tea kaua meie suhe kestab ja kas ta mingil ajal laguneb. Sest sa oled paraku oma ajastu laps ning see maailm, kus sa elad, areneb minu omast kiiremini. Aina rohkem gigasid ja baite ning revolutsioonidki pole seal võõrad. Jääd sa kauaks jääd, ma hoolin sinust. Kõik roosid ma kingiksin sulle.

ÖÖ kumus

Eile oli siis Kumu ÖÖ. Seekord oli vähem rahvast ja ka ürituse enda mastaabid olid väiksemad. Samas oli rahvas kuidagi normaalsem. Seda wannabe kontingenti oli vähem. Masu. Esimene bänd oli Kosmofon ja peab ütlema, et väga hea bänd, liiga hea, et esimesena üritust soojendada. Ka Wooden Shjips oli üsna lahe. Loomulikult sai Kumu katuseterassi trehvatud. Hunnitu vaade muidugi. Kuid mina kujutasin ette, et see on ikka suurem. Tegelikkuses oli üsna väike ja kitsas. Kaks tilka ka meepotti. Esiteks sai kõigis baarides üsna peo alguses õlu otsa. No mida mida! Teiseks, olles teel kõige kõrgemal olevasse baari, lootuses sealt veel õlut saada, helistati mulle ja parajasti peos olev 500 kroonine kadus viuhti märkamatult. Asja positiivne iva on selles, et keegi sai natuke rikkamaks. Loodetavasti polnud tegu mingi rikkuriga, vaid vaese üliõpilasega. Sel juhul polnudki see teab mis õnnetus. Sain kokku ka koolivennaga, kes ühes ministeeriumis karjääri teeb. Tublit karjääri kusjuures. Lisaks on ta üdini mõistlik inimene. Hea on, kui inimesed toredad on ja selleks ka jäävad. Ehk ka mina. Kuid see on juba teiste otsustada. Pärast ÖÖd tuli Von Krahlis selle aftekas ja kõige lõpus tilk levikat. Selline pidu siis oligi. Mitte kõige hullem, aga ka mitte kõige parem. Täna on laupäev ja alles haun plaane, mida päev tuua võiks. Selline raport siis minu tegemistest.

jjuuu ttuuub

Juutuub ikka venib täiega. Latsatasin Ruja video paar päeva tagasi ja nüüd siis potsatas blogisse. Internetiajastu. Miks ma selle loo blogisse suskasin, on eduajastu meenutuseks, kui mats parketil käima õppis ning kõik muu unustas.

Kumu ÖÖst. Oli kah. Ilusad inimesed olid ja veel ilusamate inimestega kohtusin ning olin. Kastepärleid neile peenrale ja peale pai.

parketid rikuvad

Kuulake/lugege sõnu ja saate aru.

Ei mullast Sul olegi enam suurt lugu,
kui kõndima õpid parkettide pääl.
Sääl ununeb loodus ja loomise lugu
ja kõrvadest kustub Sul põldude hääl.

Võib-olla Sul sügavas kripeldab sugu,
kui õhtuti mõttesse mõlgutad pää.
Kui küsid, kas kividel kängub Su sugu,
kui pooleni ööni Sa unne ei jää.

Üks mõte toob teisele mõttele ainet
ja mõeldes Sa veelgi värdjamaks jääd.
Kõrv eristab eetrist vaid lõputut lainet,
kui külmast kapist tood jahedat jääd.

05 juuni 2009

kõrvad sooja

Otsustasin endale kõrvaklapid osta. Juhtmeta. Käisin siis täna otsimas. Ja üllatab, et väga väike valik on. Selle peale otsustasin, et viin ennast kõrvaklapiteadusega kurssi, et ikka head helisevad kõrvasoojendajad osta teaksin. Kui keegi oskab mingit firmat või mudelit soovitada, pange see kommentaariumisse kirja. Ma ise üldse ei tea, mis hea, mis keskmine ja mida üldse osta ei tasu. Tehnikaga on nii, et enne millegi soetamist pean ennast kurssi viima, sest ma lihtsalt olen suht ohmu nendes asjades. Tuleb meelde, et kui endale mõned aastad tagasi telekat otsisin, siis kõikides poodides, kus käisin, ei osanud sealsed töötajad mulle ööd ega mütsi rääkida ega soovitada. Ainult ühes poes Järve kaubanduskeskuses oli üks tark tüüp. Tema jutust oli väga palju kasu. Nüüd ei julgegi ma enam tehnikapoodides kõrvaklappide kohta uurima hakata. Nad lihtsalt ei tea midagi. Tegelikult üks mu tuttav töötab ka elektroonikapoes ja tema on ka suht asjalik. Igatahes, inimesed andke soovitusi ja nõu.

Täna on siis Kumu ÖÖ. Loodetavasti ei jookse ma sealt peale pooletunnist mittenautlemist ära. Nii on eelmistel kordadel juhtunud, et lihtsalt kuidagi ei sobi need inimesed ega õhkkond mulle. Minu viga. Õnneks ei saja praegu vihma ja loodetavasti ka siis, sest Kumu katusel oleks muidu jama. Loodame head ja parimat. Hakkan vaikselt sättima.

04 juuni 2009

tehke mu sõnade, mitte tegude järgi


Tean, tean, tean, sigadus. Aga mis siis!

ussid tulid laipade kallale

Huvitavad ajad, huvitavad ajad. Varanduste ümberjagamise aeg on käes. Huvirühmade spin ja lobitöö võtab tuure. Devalveerime, kehtestame ja vastupidi, oponeerime, protesteerime, naeruvääristame, mõnitame, valetame, tõmbame vaiba alt jne. Ärge lootkegi, et siia investeerinud pankadel ja ettevõtetel siin kõneisikuid pole. Selliseid, kes aukartustäratavatel positsioonidel ja justkui vägagi väärikad ning eksperdistaatuses. Iseasi, kas konks alla neelatakse. Täna võib õnneks öelda, et ei neela. Aga kahjuks pole nii mõndagi enam meie võimuses. Läti järgmise nädala eelarveponnistused võivad ikkagi ahelreaktsiooni vallandada. Ja siin on küsimus juba selles, mida musta stsenaariumi käivitumisel tehakse valuutahoiustega (loe: euro). Kui pistodaga surgitakse ja pussiga sorgitakse, siis on kehvasti. Ma tean küll, et see jutt on suht segane, aga ma mõtlen eelkõige devalveerimispaanika õhutamist Lätis. Kuid Eestis ka.
Rääkimaks meie ettevõtlusmaastikul toimuvatest ümberjagamistest ning ettevõtlusorganisatsioonide ebamõistlikust propagandasõjast, napib mul viitsimist kirjutada. Aga ka infot. Ja ehk ka teadmisi. Andestage. Kuigi üks on kindel, varandusi jagatakse ümber krosside eest. Meeleheitlikel aegadel antakse null- või miinusväärtuseni langenud ettevõtted kopikate eest ära. Kas just kauboikapitalism, aga ka selliseid tegelasi luusib hulganisti jälle ringi. Tähtis on vaba raha olemasolu, siis võib teha imesid. Loodan, et tulevikus sünnib häid uurivaid artikleid sellest. Veel parem oleks, kui keegi juba praegu seda kõike ajalooraamatusse kirja paneks. Just sellest aspektist. Ajaloo ilu kuulub paljastamisele. Ja mis on veel ilusam, kui alastikistud ajalugu. Lähivaates küll suhteliselt subjektiivne, kuid mis seal ikka.

õnn on teel minu õuele

Ma võitsin esimest korda lotomängus. Viking lotos tervelt 22 krooni! Suurepärane soojendus tulevaseks täisvõiduks, mis mind otsejoones rantjeepõlve pidama lennutab. Ostsin uue pileti juba ära. Küll see võit ka ükskord tuleb, kuhu ta pääseb.

Pean hea sõnaga mainima ka seda, et käisin möödunud pühapäeval kirikus ja väga lahe oli. Rapla kirikus. Kirikuõpetaja jutlus oli hea ja selge. Meeldiv oli. Kuidagi helge. Oma osa oli kindlasti heal ilmal. See omakorda tekitas mõtte, mis pole uus, et peaks tihedamini kirikus käima.

Natuke ka lennuõnnetusest. Mul on teatavasti kergemat sorti lennuhirm. Ma ei suuda näiteks lennukis magama jääda, sest kardan iga hetke kaotada, kui midagi juhtuma peaks. Ükskord mõned aastad tagasi jäin lennukis magama ja ärkasin kabuhirmus selle peale, et lennuk rappus. Turbulents. Jube hirm oli. Mõtlesin, et nüüd ongi siis kõik. Õnneks asi laabus, aga hoidsin lennu lõppemiseni sõrmed valgekspigistatult kramplikult käetugedes kinni. Muidugi juhtub maal liikluses palju rohkem õnnetusi, aga lennuõnnetus tundub lihtsalt nii fataalne, et see halvab. Ja ega praegune tragöödia Atlandi ookeani kukkunud Air France’i reisilennukiga mu lennuhirmu väga ei leevenda. Aga lendama lihtsalt peab vahel. Kõige hullem on see, kui mu lennuhirm ägeneb ja ma üldse enam lennata ei julge. Paraku ongi nii, et ajaga on see mul süvenenud. Mäletan selgelt aegu, kui lendamine mind üldse ei morjendanud. Ei teagi, kus kohast ja miks asjad viltu vedama hakkasid. Äkki peaks psühholoogi juurde minema. Parem oleks, kui see siiski ei süveneks, sest praeguse lennuhirmu tasemega suudan ma siiski veel lennata.

Lõpetuseks hea uudis Morrisseylt. Hiljuti jättis ta tervisehädade tõttu ära mitu kontserti ja isegi siinsel tillukesel Mozi fännkogukonnal (kui selline üldse eksisteerib) tekkis pisike murekorts laubale. Täna teatab laulja, et tema tervisega on kõik korras. Mõnus. 4. juulil siis kohtume temaga näost näkku. Tuleb hea pidu.

01 juuni 2009

maksud, solvumine ja kivist maailmavaade

Noniii, ei võtnudki koalitsiooniponnistus tasakaalu sisse. IRL ei taha ja Rahvaliit ka mitte. Tulebki vähemusvalitsus ja veeretame vaikselt masu edasi. Head nahka sellest ei tule, kindel see. No pole eriti vahva, kui igale viimasele kui otsusele tuleb toetust kauplema hakata. Rääkigu need rohelised oma toetusest palju tahes. Avantürism paistab igast august. Ja otsuseid tuleb praegu teha ning radikaalseid. Kärpida või tulusid leida, vahet pole. No on tegelikult, aga niisama käed rüpes istumine on kõige hukutavam. Päris kindel on see, et kogu see kärpetants lööb kõige valusamalt vähemkindlustatuid. Lihtne näide. Ja ma ei ole esimene ega viimane, kes sellise mõttekäiguga lagedale tuleb. Praegune paremerakondade liit tahab tõsta käibemaksu. Ja see on oma olemuselt ühiskonna suhtes ebaõiglane, kuna lööb vaesemaid. Miks? Sest näiteks nii rikas kui vaene joovad piima ja söövad leiba ühepalju. Ja ostavad seda ühepalju. Ja maksavad selle pealt käibemaksu ühepalju. Kuid on vahe, kas sa maksad seda 6000 või 25 000 kroonisest sissetulekust. Seda iseloomustab väga hästi piiblis olev lugu lesknaise ohvriannist:
Ja istudes aardekirstu vastas, vaatas Jeesus, kuidas rahvahulk paneb raha aardekirstu. Ja paljud rikkad panid palju. Ja üks vaene lesknaine tuli ja pani kaks leptonit, see on ühe veeringu. Ja kutsudes oma jüngrid enese juurde, ütles Jeesus neile: "Tõesti, ma ütlen teile, see vaene lesknaine pani rohkem kui kõik, kes panevad aardekirstu, sest nemad panid oma küllusest, tema pani aga kehvusest kõik, mis tal oli, kogu oma elatise."
Samas keeldub reformierakond tõstmast üksikisiku tulumaksu ja kehtestamast seda ettevõtetele. Tulumaksuga on aga selline lugu, et see on palju õiglasem kui kaudsed tarbimismaksud. Eriti toiduainetele ja esmatarbekaupadele. Seal on 6000 ja 25 000 kroonise palga juures maks proportsionaalselt erinev. 25 % on ju nende summade pealt erineva suurusega. 10 % sajast kroonist on väiksem kui tuhandest. Mis omakorda tähendab rohkem solidaarsust ühiskonnas. Kellele on rohkem antud, sellelt ka rohkem küsitakse. Tänases Eestis kipub vastupidi olema.

Aina rohkem tundub mulle, et poliitilistes liivakastimängudes vormub kuskil tagatubades uusi leppeid. Saadetakse Reformierakond pikalt? Tõsi, IRL ei ole Keskerakonnaga väga koostööaldis. No aga näeme. Murumängud on alanud.

Valimistest. Ausalt, mul on piinlik, aga praeguse seisuga ma pühapäevastele valimistele ei lähe. No ei ole enam usaldust erakondade vastu. Kui mind oma valedega otse ja näkku alahinnatakse, pole mul ka midagi öelda. Kampaania sakib.

Ilmad on ilusad ja tööl istumine täielik piin. Õnneks lubas lähipäevadel jahedamat ning vihmast ilma. Õnn seegi. Lisaks on meeleolu suht vilets. Kas on hooaja lõpus tekkiv väsimus või muu. Mõlemat kusjuures. Aga õnneks võib kõik korda saada. Püüan vähemalt. Aega ainult napib. Räigelt napib. Kohutav kui suur ajapuudus kogu aeg on. Nii mu enda, kui teiste inimeste graafikud lihtsalt ei ühti mitte kuidagi. Kurb. Ehk suvi ja iseenda pingutused toovad leevendust.

Olge tublid.

maaõhk teeb terveks

Kas teate, et käimas on huumorinädal. Vaadake, mis valimiskampaanias toimub. Tundub, et erakonnad räägivad kõigest muust, aga mitte europarlamendi asjadest. Nagu pudru ja kapsad. Kuid mis kõige napakam, on küllalt inimesi, kes seda ei taipa. Aga mis siin pikalt jahuda, jälgige valimisreklaame ja saate ise aru. Pärast vaadake valimistulemusi ja asjad on veel mõistetavamad. Kuigi ma isiklikult arvan, et tuleb rekordmadal valimisosalus.

Endast ka. Reedel tõmbasime hooajale kriipsu alla ja tähistasime seda. Kuigi tõele au andes saan mina isiklikult alles kolme nädala pärast puhkusele. Pole hullu. Kuigi, kui on ilusad ilmad, siis on kontoris istumine paras piin. Kuid kolleegid on toredad ja küll see töö ka tehtud saab. Üldse oli päris lahe hooaja lõpukas. Inimesed olid toredad ja meeleolu ontlik. Linna peale küll ei jõudnud hiljem. Mul oli lihtsalt nii palju kola kaasas, et see oleks puht füüsiliselt väga ebamugav olnud. Laupäeval käisin külas. Saun, õlled eksole. Pühapäeval olin maal. Hea poeg püüan olla. Aga maal on ilus. Rohelus ja päikesepaiste. Niidetud rohu lõhn. Kisavad linnud ja lendavad putukad. Mõnus. Rohkem nagu ei toimunudki nädalavahetusel midagi.
Järgmisel nädalavahetusel tuleb ilmselt Kumu Öö. Ehk on see minu jaoks seekord lahedam, kui eelmised. Mul pole kuidagi vedanud nende ÖÖdega. Seekord ehk läheb rohkem täkkesse ja naudin ka värki. Pealegi saab Kumu katusele kondama, mis on asi omaette. Olgu, joon alla. Kena nädala algust ka kõigile.