vanas vaksalis

Nii, põrutan jälle maale. Üle pika-pika aja rongiga. Tegelikult pole päris mitu aastat enam rongiga sõitnud. Päris tore on. Kuigi pean üles tunnistama, et sõidan posh'ilt I klassis. Kallim, aga vähemalt saab osta kohvi ja mis peaasi, siin on wifi. Hetkel olen Kiisal, aga juba 20. minuti pärast Raplas. Kiirrong sõidab päris kiiresti. Muidugi on autoga mõnusam, aga rong jällegi annab nostalgialaksu. Vanasti sai kogu aeg rongis Rapla-Tallinna vahet heegeldatud. Hoiame pöialt, et varsti saab ka ilma selle ratatatataaa muusikata sõita. Nagu välismaal.

Tänane õhtu toob mündi-lambalihakebabi. Ehk tuleb välja ka. Proovime.

Eile käisin väljas, linnas laiamas, aga kuidagi vajus lõpus ära. Kahjuks. Aga pole hullu, kõik saab korda ja mis kehvasti, see uuesti.

Lõpetuseks paar salmikest tuntud laulust, mis täna täpselt minu kohta käib. Olge tublid. Hoiame ühendust. Ärge võõraks jääge. Suvi forever!

Siin ta on,
vana jaam,
millest kord astusin maailma õnne tabama,
tookord rong lahkus siit ja mind kaasa ta viis kaugele,
rattad laulsid sama viit.

Ja võtan kohvri ma,
on sama lihtne ta,
nii nagu lahkudes, mil rong mind ära viis.
Pea ukski avaneb, mus miski ärkab taas,
veel hetk ja olengi vanas vaksalis.

(Hetkel tuleb rongis mängivast raadiokrapist väga tobe kaver mingist The Cure laulust. Loo nime kahjuks ei mäleta.)

maailma kõige närbim blogard olen ja palun andunud vännidelt südamest andeks ning kavatsen ennast kindlasti parandada. kohe!!!

Milline on siis minu eluolu vahepeal olnud. Ütleme, et midagi sentsatsioonilist pole juhtunud. Olin mõned päevad maal ja huvitaval kombel ei tekkinud seekord tunnet, et tahaks põgeneda ning inimesi näha. Grillisin igal õhtul natuke ja üldse oli tore. Laupäeval lähen tagasi. Loodetavasti on ilmad normaalsed. Maal on mõnus. Ma ei pea seda ilmselt kellelegi tõestama. Ilmselge nagu see on, inimeste peal katsetatud. Töömõtted olen ka peast suutnud välja heita. Kuigi hirmuga mõtlen, et varsti peab hakkama sellega tegelema.
Mis veel. Meediat olen jälginud internetist ja telekat üliharva vaadanud. Ei viitsi ja ei taha. Paraku on ümberringi nii palju mõttetust, et ei jõua enam vihastada ega imestada. Esiteks see kiri USA presidendile. No milleks on vaja teha selliseid liigutusi. Kas mingid poliitilised varjud ja suvalised institutsioonid tahavad kangesti egot kergitada ja mõjukust mängida. See on täpselt sama hea, kui keegi tuletaks mulle meelde, et ma wc-s ei unustaks käia. Küll ma tunnen ise ka, kui häda peale tuleb eksole.
Teiseks Konkurentsiameti idee lubada suvalises poes kaubelda käsimüügis olevate ravimitega. No kamoon. Kas Konkurentsiametil tõesti pole midagi teha, et peab enda olemasolu sellisel moel tõestama. Esiteks on ravimitel spetsiifilised käsitlemisreeglid ja poed vaevalt sellega eriti tegeleda viitsivad. Teiseks järelvalve. Oletame, et üks partii mingit ravimit läheb untsu ja see on müügilt vaja ära korjata. Praegu on see Ravimiameti paari-kolme ametniku puhul üsna kergesti teostatav, siis enam mitte. Kolmandaks, maa-apteegid vaaguvad niigi hinge ja kui poed ravimeid müüma hakkavad, läheb enamik neist pankrotti. Mis omakorda tähendab, et maainimese jaoks on ka retseptiravimite kättesaadavus kordi raskem. Arvestades seda, et retseptiravimeid tarbib just vanem ja vaesem maaelanikkond, on asjad sotsiaalses plaanis pekkis. Aga mis teha, kui Konkurentsiameti ajud suvepuhkusele on läinud. Parem vaadaku, kui suure turuosa ravimimüügiturust on endale hammustanud AS Magnum. Oma banaanisaartele registreeritud tütarfirmade kaudu rohklem kui pool sellest! Muidugi lähevad selliste firmade puhul otsad neid saari ümbritsevasse vette. Aga selleks ju Konkurentsiamet on, et sellega tegeleda.
Nii nüüd ka natuke polemiseeritud ja blogitäiendus olemas.

õrnahingeline läikivsilm

Kuna suvi lõõskab, siis kriban kiiruga ainult paar rida.
Õrnahingeline olen. Veendusin selles täna täielikult. Sõitsin autoga maja juurde ja kui sealt välja astusin, läks üks pime nooremapoolne mees minust mööda. Kepiga kobas teed. Järsku tekkis olukord, mida iseloomustab väljend 'kõnnin tema kingades'. Kujutasin elavalt ette, milline mu elu oleks, kui tema asemel oleks mina. Ei näeks päikest, inimesi ega seda ilu, mis meid ümbritseb. Tunnistan ausalt, et silmad läksid märjaks. Päris ausalt. Oleks väga tahtnud minna selle mehe juurde ja talle mõne hea sõna öelda. Aga ma ei julgenud ning mida mul olekski talle öelda olnud. Kuldreegel on ju, et puuetega inimesed ei taha, et neid haletsetakse. Igatahes palusin Jumalat seda meest õnnistada ja aidata. Vähim, mida ma tema heaks teha sain. Ühiskond on meil ju nagu on. Selliste inimeste eest just väga palju ei hoolitseta ning ega inimesedki väga ei hooli. Edukusest pakatavad, enda naba imetlevad, nagu me oleme. Väärtused on nihkes. Aga ega ma ei süüdista kedagi, lihtsalt tahaks, et ka ühiskonna kõige nõrgemad liikmed tunneksid ennast täisväärtuslikena. Selline lugu siis keset suve. Tunnistan, et olen ametlikult õrnahingeline tüüp. Pehmete väärtuste mees. Isegi filmi vaadates tuleb vahel pisar silma. Teinekord on isegi piinlik, kui see kino lõppedes juhtub ja tean, et saal kohe valgeks läheb. Aga eks tuleb sellega leppida. Olen nagu olen. Olge teie ka. Koos on toredam ja toekam.
Homme siis kõik päevitama. Lubas soe ilm tulla.

ei saa pihta kuidagi

Kas viga on minus või mitte, aga pole veel puhkusele pihta saanud. Kahtlustan, et ma lihtsalt ei oska puhata. Mitte, et ma tööst mõtleks pidevalt, aga mingi tuluke põleb kogu aeg kuklas. Ilmselgelt peaks kuskile põgenema. Maale. Tegelikult peakski maale minema, sest lubasin, et aitan vanematekodus toimetada. Pean ennast kätte võtma ja minema. Sellega on lihtsalt nii, et peale umbes kahte päeva maal olemist tahan ma meeleheitlikult sealt ära põgeneda. No nii igav hakkab. Kui see üle elada, siis saabub rahu. Põgenemishimu vaibub. Elu ilma interneti ja meelelahutuseta on võimalik. Ja hea pojana ma peaksin maale ennast maandama. Muidu on pärast emale häbi silma vaadata. Tean, et ta väga ootab. Ja lõppude lõpuks saab ka seal grillida ning häid mõtteid mõelda. Aga seni ootan neid ühte-kahte rannailma, mida sünoptikud lubanud on. Kui nad saabuvad, siis üks rannapäev tuleb kindlasti ette võtta. Seniks head ööd.

menukas nohik

Kuna kõik tublid ja kohusetundlikud inimesed käisid sel kolmapäeval Moby kontserdil, käisin minagi. Kui te ootate, et ma vaimustusest kiunuma hakkan, siis te eksite. Moby pole mitte kunagi mu lemmikartistide nimekirjas olnud. Tal on mõned lood, mis mulle meeldivad, aga mu hing on talle külm. Kuid kuna sain tasuta pääsme, siis pidasin vajalikuks ära käia. Saabusin Õllesummerile umbes poole üheksa paiku. Esimese viie minutiga hakkas nii igav, et nahk tõmbas sellest krimpsu. Mitte kui midagi polnud teha. Mis ma rahvamassist, tossavatest sašlõkivarrastest ja lugematutest kahel jalal ringiliikuvatest õlletopsidest vahin. Mitte mingit normaalset bändi ka polnud. Kui poleks kohtunud sõpradega, oleks ilmselt Moby ajaks lihtsalt kuskile õlleputka taha külili vajunud nüri pilk taevasse suunatud. Mingit õlleisu ka polnud. Ja nii see jäi. Vedelikualasteks saavutusteks jäid üks kohv ja pudel vett. Ühe lihaseibi koos praekapsaga siiski närisin ka läbi. Delikatess polnud seegi. Nii umbes 22.30 sai platsil koht sisse võetud. Paraku kohas, kus rahvast vooris edasi ja tagasi. Kaubateele ühesõnaga. Ainult, et kaamlitele oli turjadele laotud lahtised õlletopsid, mis tegi olemise ebameeldivaks. Lisaks muidugi see, et kuna rahvamass läks nii tihedaks, siis sai selgeks, et vajalikul hetkel ei ole sealt võimalik ühistranspordi peale saada, kui sa just ämblikmees või bättmänn ei ole. Seega kurss äärealadele. Liikumine toimus tugevas vastuvoolus, sest rahvast valgus ja valgus juurde. Asi tipnes sellega, et platsil ei olnudki võimalik kontserti vaadata. Äär käras kah. Nii palju kui Moby muidugi üldse köitis. Vähe ühesõnaga. Ainsad õnnelikud olid need, kes laulukaare alusel astmestikul endale õigel ajal istekoha sebinud olid. Palju õnne neile. Niisiis jäi minu Moby nautlemine sama põgusaks nagu minu kogu eelnev huvi tema vastu. Kui ikka pole selline bänd, kelle pärast olen nõus rahvamassi taluma ja pärast seda tund aega taksot ootama, siis rohkemat ei sünnigi. Aga koju jõudsin veel ühistranspordiga ja maja ees oli veidi isegi Mobyt kuulda. Kogu lugu.

moziga uuele katsele

Ühesõnaga Morrissey Tallinna kontsert oli üle ootuste hea. Mul oli see kuues kohtumine Moziga. Saabusin pulmast ja olin natukene napsune. Võtsin alustuseks õlle ja seisin lavast umbes paari meetri kaugusel. Rahvast oli veel hõredalt. Soojendusesineja ajal sahmisingi ringi ja rääkisin tuttavatega. Peale soojendajat otsustasin, et pekki, lähen lavale nii lähedale kui võimalik. Jätsin õlletopsi kuskile vedelema ja saingi hea koha. Minu ees oli ainult kaks inimest. See, kes mulle lähemal oli, too haises räigelt higi järgi. Tundub, et pesemine on tema jaoks tundmatu tegevus. No see selleks, lõpuks nina harjus ära. Ja siis lõpuks langes riie ja seal taga ta oligi. Täies suuruses. Lugude valik oli fantastiline. Kuna ma olin lava suhtes keskel, siis minuni Morrissey käepigistused ei jõudnud kahjuks. Monitorid olid lihtsalt ees. Aga Luksemburgis sain tegelikult terekätt anda, nii et kõik bueno. Morrissey viskas kaks särki ka rahva sekka. Neist viimane maandus täpselt minu kätte. Paraku hüppas üks välismaalane hullipilk silmis ja paar tšikki kohe särgi külge ja hakkasid meeletu ahnusega seda mu käest ära rebima. Suisa sellise hooga, et lendasid ise põrandale ja kiskusid hulk kõrvalseisjaid ka endaga kaasa. Mul jäi jahmatusest lõug ripakile ja lasin lahti. Milleks maadelda. Kui ikka viisakust pole antud, siis pekki sellega. Lõppude lõpuks pole Morrissey särk tema looming, mida hindama peab. Mu elu ei oleks selle särgi pärast paremaks ega halvemaks muutunud. Lõpuks see hull välismaalane saigi särgi endale. Palju õnne talle, pangu see endale öösel pea alla. Publiku auks peab ütlema, et kuigi seal oli ka affe, oli kõik korras ja häbenema ei pidanud. Morrisseyl endal oli ka silmapaistvalt hea meel. Edev nagu ta on. Tahtsin veel ühe särgi ka peale kontserti osta, aga S-suurust polnud ja M on minu jaoks juba tiba suur. Mis teha. Õnneks rabasin Helsingis endale tuuri särgi ja seal oli S-suurust vabalt saada. Ainult kallimaks läks see lõbu veidi kui Eestis. Aga vahet pole. Peale kontserti sõidutati mind kenasti pulma tagasi. Kuulasin kogu tee - arvake keda? Õige! Smithsi ja Morrisseyd. Väga lahe, et ta lõpuks Eestis ära käis ja loodetavasti leiab uuesti tee siia. Peab leidma. Ja siis ehk natuke suuremasse kohta.
Natuke enda ärimehe oskustest ka. Mul oli kaks Mozi piletit, mille üks omanik viimasel hetkel teatas, et ta ei saa tulla ja teine oli minu oma, kuna ma sain siiski tasuta sisse. Need kaks piletit müüsin ma õige hinnaga maha. Panin küll kallima hinnaga kuulutuse üles, aga keegi ei reageerinud. Lõpuks, kui müügiks oli aega üks päev, panin originaalhinnaga letti. Kohe hakati helistama ja kirjutama. Raisk, oleks ikka pidanud vähe vahelt tegema, sest kuuldavasti said need, kes kas spekuleerisid või samasuguse olukorra pärast, nagu mina, piletid palju kallimalt müüdud. Ärimees Nossov nagu ma olen.
Olgu, nüüd Mobyle.

kõigile teile musiks minu poolt

vahelduseks eksole

mil maha lapsekingad jäid

Ma ei kavatsegi vabandada selle loo pärast.

moz / 1/4

Ma olen vist kõige laisem inimene, kes Morrissey kontserdist kirjutab. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.
Kontsert oli hea. tegelikult isegi väga hea. Ja kui ebaobjektiivselt aus olla, siis parim. Kuna mu see nädalavahetus oli seotud pulmakülastusega, siis jõudsin Tallinnasse alles peale seitset õhtul. Aga sellest piisas. Laupäevast räägin siis eksole. Kontserdist. Ja praegu võtan hoogu, et kirjutada. Ei viitsi nagu, aga teen eelkirjutuse. Hea oli. HEA. Järgmine kord kirjutan pikemalt. Adjöö.