idiootide rünnak

Ma poles uskunud, et peale Modern Talkingut veel midagi nii jaburat muusikas teha võib.

halb komme ärritada

Mul on üks halb komme. No tegelikult on neid rohkem, aga ühest tahaksin kurta. Nimelt on mul komme mõnikord öelda ja kirjutada midagi, millest inimesed mitut moodi võivad aru saada või ei saa üldse, kuna peavad seda millekski selliseks, mida nad minu puhul absoluutselt ei oota. Ma ei räägi allapoole vööd asjadest. Ei tea, kas see on ajendatud soovist diskussiooni ärgitada või lihtsalt tahtmisest inimesi ärritada. Küllap mõlemat. Kuid vahel saan ma aru, et peaksin ennast tagasi hoidma. Milleks inimestes segadust tekitada. Keegi ei taha ju, et neid eksitatakse. Nii osav kombinaator ma ka pole, et suudaksin inimeste mõttekäike ja diskussiooni kulgu mitmeid käike ette näha. Eriti, kui ma ei tea vastaspoole tegelikke mõtteid, arusaamu ja tõekspidamisi. Nii ma siis töötangi endaga, et suudaksin oma väljaütlemissoove rohkem talitseda. Seda enam, et ma võin inimestele endast niimoodi vale mulje jätta. Mitte, et ma väga hooliksin, mida inimesed minust arvaksid, aga pole vaja, et nad valesti arvaksid. Muidu on kõik hästi. Ülejärgmisest teisipäevast lõpetan kahe saate toimetaja toolil istumise ja keskendun ühele. Natuke kahju ka, sest ajutine tööots oli tore. Rohkem raha palgapäeval on ka lahe muidugi. Kuigi ausalt öeldes läksid nädalavahetused selle nahka, et pidin pidevalt mõtlema, keda, mida ja kuidas. Ikka oli mõni saatekülaline kas ooterežiimil või puudu. Ja see teadmine istus puhkepäevadel ka kuklas ning ei andnud asu. Puhka sa täisväärtuslikult, kui töömõtted peas istuvad. Aga jah, see saab natuke rohkem kui nädala pärast otsa. Siis saab aega maal käia ja asjatoimetusi teha, milleks praegu aega pole. Ja neid asju on, mõned suisa sellised, et tekitab murekortsu laubale. Teha on vaja ja vabandusi edasilükkamiseks pole. Aga teen ära ja kõik saab korda. Selline jutt siis. Olge lahedad.

igavene arm

Ma tean, et pälvin teie naerupahvakud ja põlastavaid pilke, aga ma tõesti usun sellesse. Naerge.. Ja muideks, see on üks mu lemmilaulusid.

kured lännud

Ülemus rääkis, et nägi, kuidas eile kured lõunasse lendasid. Tähendabki see siis, et kurjad ilmad on kohal. Natuke kurb. Sügis pole mu lemmikaastaaeg, aga sopase ja vihmasena ei meeldi ta mulle üldse. Samas tean paljusid, kellele sügis meeldib. Värviline, ei ole palav jne. Tore, aga suvi on siiski parim. Ma ei teagi, kus kohast mul see soojade ilmade armastamise geen on tulnud. Aga eks ma pean sellega elama ja Eesti viletsat suusailma kannatama, mis parata. Kui rikkaks saan, siis soetan soojale maale ka kodu. Seniks hoian kummikuid ja vihmavarju esikus. Saame hakkama.
Selline lühike ja suht mõttetu mõte siis.

ma olen tapja

Vaikus eetris ei ole tingitud sellest, et mul midagi öelda poleks olnud, vaid pigem meeleolust - teravad arvamuslikud tipud puudusid, enesekriitika siis. Aga mida tahaks kirjutada, on süütunne. Ma ei tea, kui paljud teist on tapnud inimese. Mina olen. Mind külastab aegajalt unes süütunne. Päris jõhker. Ma ei näe kunagi unes seda, kuidas ma seda teen, aga just hiljem juhtuvat. Õigemini kogen seda suurt süütunnet. See on kohutav. Ühelt poolt varjamisinstinkt. Ma kahtlustan, kardan, oletan, et õiguskaitseorganid teavad, mida ma teinud olen. Teisalt moraalne süütunne. Ma olen tapnud inimese ja mul lasub veresüü. Kui ma suren, siis sellest kohtust mul pääsu pole. Politsei eest ehk õnnestub nihverdada, aga igavese kohtu eest mitte. Muidugi politsei eest varjamine on täielik põrgu. Iga korrakaitsja, nende auto su maja ees, uksekell paneb kahtlustama - sa oled tabatud. Täielik piin. Jube unenägu, aga lahti ta pole must lasknud. Nagu preventiivne sotsiaalne reklaam. Ei saa küll aru, milleks. Sellised mõtted siis.
PS. Ma pole ühtegi inimest mitte kunagi tapnud ja ei kavatse ka. Inimelu on minu arvates liiga püha. Lihtsalt üks unenägu, mis mind aeg ajalt külastab. Ja kes teab miks.

öömõte

Uue Maailma Festival oli sel laupäeval konkurentsitult parim pidu linnas. Head bändid (väljaarvatud Zahir, kes oli minu üllatuseks täesti mõttetu müra) ja hea rahvas. Isegi Von Krahlis või Juuksuris ei ole sellist atmosfääri. Kiidan tegijaid. Kadrit korraldustoimkonnast ja teisi. Lihtsalt Kadri jäi tänaval ette ja juhuslikult tuli välja tema osalus. Kuna ma ise olen aastaid sealkandis elanud, siis oli eriti nostalgiline tunne ning hea meel. Kui saaks, siis koliks iga kell sellesse auuli tagasi. Niivõrd lahe koht on. Muidu oli tänane päev toimekas. Kõigepealt oli tööl üks asi ajada, siis sugulase tüütu sünnipäev ning lõpuks festival. Õigemini, pärast festivali väisasime KuKu klubi, kus toimus aftekas. Pilet oli 50 raha, aga õnnestus 25 peale rääkida. Seal oli nii, et alles siis, kui ära tulin, hakati sigahead muuusikat mängima. Niuniuniu. Aga ei miskit hullu. Homme tööle ja selg on sirgus niikuinii. Musi.

raisatud elu

See blogikirjutamine on vahel päris raske. Kui tuhin peal, siis pole arvutit käepärast. Ja kui netis istud, siis jälle oled laisk. Mina siis. Kuna tööl on sundseisak, sest ei saa ühte inimest kuidagi kätte, otsustasin midagi kribada. Mõte hakkas seoses palgapäevaga liikuma. Just vaatasin pangaarvet ja ennäe, papp oli sujuvalt kontole ujunud. Rõõm. Ootasin seda raha nagu taevamannat. Lugesin päevi. Rahakoti kriis oli peale puhkust lihtsalt nii suur, et iseendal hakkas endast kahju. Aga palgapäeva ootamise teemal siis. Mõtlesin mõni päev tagasi, et millal see raha tuleb ja saabuks see päev rutem. Mõtlesin ja mõtlesin, kui järsku sain aru kui rumal minust. Mõtted keerasid morbiidseks. Päeva ju tagasi ei saa. Surm tuleb samm sammult aina lähemale ja rõõmsalt oodata mingit päeva on nagu oodata oma elu lõpu lähenemist. Ehk sain aru, et naudi päeva. On, kuidas on, aga rõõmusta, et hing on sees ja tervis korras. Palgapäev on tore, aga mitte kõige tähtsam asi siin elus. Iga päev on imeline. Palgapäeva pikisilmi ootamine teeks nagu sinna vahepeale jäävad päevad tähtsusetuks. Justkui oleks rahatud päevad midagi mitte nii täisväärtuslikku. Tea, kas ma hakkan hipiks muutuma, aga arvan, et tasub nautida igat päeva. Kui on mingi jama, siis tuleb sellele jõudumööda selg keerata ja osata head näha. Vahel on see ränkraske, aga siiski võimalik. Proovida ju tasub. Carpe diem kallid kaimud.