rohkem ei tahagi hetkel öelda

don't rake up my mistakes
i know exactly what they are

andke andeks lapsed

Isegi minul muutus süda härdaks.

oh mida ma teinud olen!

Täna avasin enda facebook'i konto ja vaatasin, et ühe sissekande peale oli tulnud 10 kommentaari. Hämmeldusin, et mida, mida! Mida ma siis sellist kirjutanud olin, et inimesed reageerisid. Klikkisin ja avanes eilse "Tähelaeva" vaatamise ajal kirjutatud kommentaar, kus ma nimetasin seda suhkruvatiajalooks. Kommenteerijad olid kõik mu enda kolleegid ja saatejuht nende hulgas. Ma ei varja, kaks tunnet tuli peale. Kõigepealt ajas mind itsitama, et inimesed nii kirglikult reageerinud olid. Teiseks, et oli seda vaja nüüd, lapsesuu selline. Ütlen kohe, et kommentaare ma lugema ei hakanud ja klõpsasin näguderaamatu kohe kinni. Seedin natuke aega ja kogun julgust. Aga jah, mida sellest järeldada. Vist seda, et pole vaja kõiki mõtteid välja öelda, isegi kui need on suhteliselt süütud. Samas, miks mitte, see olen ju mina ja need on minu tõelised mõtted. Sõltub muidugi, kes su sõbrad seal on. Üks igavene enesetsensuur ma ütlen. Arvesta ühe, teise ja kolmanda inimesega. Tüütu. Kergem on tõesti oma mõtteid endale hoida, aga mis elu see on, kui kõigele ja kõigile head nägu teed, aga mõtted hoopis teisi radu käivad. Kuigi interneti suhtlusportaalid on mõistlikele inimestele, sest jäädvustatud lollused maksavad hiljem valusalt kätte. Aga mis peaasi, ka teised, kes seal on, on inimesed, kellel on tunded ja tõekspidamised.

oi ma armastan naisi :D

närb kirjutaja

Olen närb kirjutaja, olen jah. Aga kuidagi laiskus on kontides. Sügis vist. Ei meeldi mulle see aastaaeg. Külm, niiske ja pime. Sel nädalal pean vara ärkama ka veel pealekauba. Aga ma olen öökulli tüüpi inimene. Hilja voodi, hilja üles.

Eelmisel nädalal käisin Solarises ka. Väljast kole nagu öö, seest ka tavaline kaubanduskeskus. Kammisin kiirkorras poed läbi, ostsin oma MacBook'ile punased nahkkaaned, paar raamatut ja kõik. Lidos käisin ka söömas. Söökla. Hinnad kusjuures suht soodsad.
Tegelikult kardan, et Solaris on järgmine koht, kus noored hängimas hakkavad käima, kui just olukorda algusest peale kontrolli alla ei võeta.
Kahju ka, et kinoga selline jama juhtus. See on iseenesest ju tore, et kinosid juurde tuli. Väärtfilmi kino on ka vahva asi. Kuigi ega ei teagi, millal ma sinna julgen minna. Mingi alateadlik hirm istub kuklas. Kuidagi vilets oleks filmi vaadata, kui pea on pideva ohtunde pärast õlgade vahele tõmmatud. Aga küll seal käima hakatakse.

Novot, rohkem polegi midagi kirjutada. Tegelikult olen lihtsalt väsinud ja lähen magama.

poliitikud odavmüügis

Ostuhullus rullub, tegelikult on juba rullunud, üle Tallinna. Ma pean ausalt ütlema, et enamasti jalutan ka mina neist kaubanduskeskustest läbi. Hulluks küll ei lähe, aga nipet-näpet haaran kaasa küll. Selliseid asju, mida vaja. Ma arvestangi kohe sellega, et habemeajamisgeeli näiteks saan odavalt alati selliste kampaaniate ajal. Eelmiste hullude päevade ajal sain Stocmannist tavahinnast poole odavamalt hiidkrevette. Ja kui sel aastal ka müüakse, siis kindlasti ostan. Samas on muidugi tol ajal laiali laotatud uskumatut nänni, mis pole isegi eriti odavam, kui tavalisel ajal müüdav. Aga inimesed on inimesed. Nüüd vast on enamus rahunenud ning hoitakse kokku. Õige ka. Tarbimine peab olema mõõdukas. Ma ise püüan alati asju osta, kui nad on allahinnatud. Need ajad, kus odavat kaupa sellepärast, et see on odav, rohkem ostsin, on ka minu jaoks minevik. Ei teagi, millest see muutus, aga ainult odav hind ei ole argument, pigem vajadus.

Valimiskampaaniast ka näpuotsaga. Isegi vähem. Mida aeg edasi, siis seda enam mulle tundub, et valimiskampaaniad on järjest lollimaks muutunud. Erakonnad vist arvavad, et siin maal elavad tõelised idioodid, kellele vabalt valetada ja vassida saab. Kusjuures neil võib isegi õigus olla, sest valimistulemused kõnelevad iseenda eest. Kahjuks pean ütlema, et nii nagu ma europarlamendi valimisi ignoreerisin, teen ma sama kohalike omavalitsuste valimise ajal. Pole mõtet oma toetust anda inimestele, kelle hinnang sinu kohta on - puhas idioot. Ma ei ole ja järelikult pole mul valimistega asja. Nüüd te ütlete, et järelikult pole mul peale valimisi sõnaõigust. Ma olen sellest juba varem kirjutanud, aga see on üks kõige nõmedamaid väiteid, mida ma kuulnud olen. Mittevalimine on ka valimine. Seda esiteks. Teiseks kaasneb sõnaõigus ikka sellega, et ma maksan makse, järelikult pean valitavaid üleval. See on annab mulle õiguse kritiseerida, mitte see, et ma sedelit kasti ei topi. Olgu, lõpetan.

kodanikud

Nii, mööda sai periood, kus ma asendustoimetajana ühte saadet tegin. Eelmise nädala saatega 126 000 vaatajat pole paha. Eesti ühe parima meeskonna ja saatejuhiga saadet teha pole muidugi pealtnäha teab mis vaev. Ja tegelikult polnud ka, sest vähemalt mulle tundus, et vereringe oli üks. Ma olen teinud igat sorti staaridega koostööd ja kahjuks pean ütlema, et paljud neist on vaatamata eetrivõlule lollid inimesed. Otse ja valusalt eks. Nimesid ma loomulikult ei nimeta. Samas võin öelda, et minu põhisaate eelmise hooaja saatejuhid olid pea eranditult need, kellega ma iga kell koostööd jätkaksin. Aga jah, staaridega on muidugi raske. Lollide staaridega ma mõtlen. Teletöö üks kõige kurvemaid nüansse ongi selles, kui keegi kollektiivis staarina hakkab käituma. Eesti puhul ei ole see mitte ainult kohatu, vaid ka tarbetu ja suisa rumal. Üks naljakas nüanss veel teletöös. Mina elupõlise toimetajana suhtlen iga päev paljude inimestega. Mõned neist on mulle juba varem tuttavad. Ja kui siis juhtub olukord, kus mina ja saatejuht oleme koos, siis see inimene teeb näo, nagu ta mind enam ei tunnekski, see on naljakas. Suure tõenäosusega välistan ma ta oma edasisest allikate nimekirjast. Nimetage seda kuidas tahate. Kadedus see pole, pigem tülgastus inimeste väikluse vastu. Selekteerimine kuulub XX sajandi keskele. Seltskondlik selekteerimine kuulub teate küll kuhu. Karupepusse. Sellega lõpetan. Muah. Haum.

haigete lugude nimekiri täienes rasvase isendiga