26 veebruar 2010

tahaks kobiseda 2

Täna iseenda kallal. Ma sain maailma peale vihaseks, inimeste peale sealhulgas. Miks nad käituvad vahel nagu isekad sead. Samas hakkasin mõtlema, et miks ma peaksin enda närvirakke raiskama inimeste isekuse peale. Minu vihastamine näitab jällegi ju mu enda isekust. Tuleb üle olla. Ainult, et vahel on kergem rääkida kui teha. Proovin. Kuna nädalavahetus toob mitu sünnipäeva, siis näeb inimesi, kes on toredad, ilusad ja head ning nende seltsis kaovad maailma hädad ja nõmedus tahaplaanile. Parem oleks kui üldse ära. Aga seda vist ei juhtu kunagi, alati on keegi, kes kasutab kõrgema positsiooni saamiseks teisi inimesi. Trepina siis. Teised on lollimad, koledamad, mõtetumad, vähemandekamad jne. Selline ensekergitamine on tülgastav ja tekitab viha. Aga nagu ma juba eelpool kirjutasin, tuleb üle olla. See on triviaalne, aga tõsi - armastus võidab kõik. Vaenlase armastamine pole just kergete killast, haletsemine kukub paremini välja, juhul kui nõmedusest üle ollakse, aga see viimane on täpselt samasugune olemine, mis su vaenlased. Armastamine on tõeliselt suure inimese tunnus. Mina tõeliselt suureks ei saa. Praeguse taseme juures mitte kunagi. Mingi õhkõrn lootus on, aga selleks pean ma muutuma ja tohutult kusjuures. Selleks puudub mul antud hetkel jõud ja olgem ausad, ka tahtmine. Ah mis ma pikalt kobisen. Ühesõnaga ma olen mõne inimese käitumise peale nördinud, aga püüan sellest üle olla. Ja ma ei kahtle, et see õnnestub. Tee head, mõtle hästi ja püüa teha teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehtaks. Nii võid sa küll haiget saada, aga vähemalt oled sa nii tõeliselt nõmedusest ja kurjusest üle. See ei tähenda ühiskondliku positsiooni, rikkuse, intellektuaalsete teadmiste ja omaduste poolest üle olemist, vaid südamehoiakust. Hoiame siis. Proovime vähemalt. Maailm muutub ainult seespoolt väljapoole ehk meist enestest.

25 veebruar 2010

tahaks kobiseda

Ikka selle aastapäeva vastuvõtu üle. Kuna pikalt ei viitsi, siis teen lühidalt. Presidendi kõne oli täitsa kobe. Ja võrreldes eelmiste aastatega on vana ikka kordi parema etlemisoskuse omandanud. Tema esimest kõne oli piin kuulata. Mõte võis ju hea olla, aga audiokvaliteet oli umbes sama, kui pandaks mind läti keelest paberilt maha lugema. Lätlased oleksid võimatu aksendi ja valede rõhuasetuste pärast ilmselt tüdimusest krakovi vorstid. Kontsert oli aga täielik fopaa. Naiivne tekst ja mingid maskoti moodi lõvid takkaotsa. Kas ma olen nii loll ja asi oli ülidiip, aga etenduse mõte läks minust mööda. Tervik loksus ja kohati ei saanud enam aru, mis asju seal lava peal ajatakse. Aga kõik ei peagi suurt kunsti mõistma. Reporteritööd olid suht normaalsed. Kurta võiks ehk seda, et mõne intervjuu puhul oli selgelt näha intervjueerija huvipuudust intervjueeritava suhtes. Aga ma võin ka eksida. Mis puutub kätlemise sisse pikitud intervjuudesse, siis mina seda nii traagiliselt ei võtaks. Polegi vaja kõiki pingviine vaadata. Aga noh, ma pole ka sihtgrupp. Mulle piisaks presidendi kõnest ja kontserdist. Kas see jutt tuli nüüd liiga irisev ja pealiskaudne, on teie otsustada. Õnneks on siin elus tähtsamaid asju kui vabariigi aastapäev ja "uusaadli" teledemonstratsioon. Elagu Eesti!

mis teha

üksiolemise nautimisev teine päev.

23 veebruar 2010

1 + 1 = 1

Täna on siis see päev. Üks nendest, mis ikka ja jälle teatud intervalli tagant peale tuleb. Päev, kus ma tahan olla üksi ja ainult üksi. Isegi juua tahan ma sel päeval üksi. Uppuda muusikasse ja maailma, mida päriselt pole olemas. See pole konkreetsete unelmate või mõtete maailm, vaid värvide, helide ja emotsioonide maailm, mida iseloomustab teatud õnnelaadne seisund. Jah, ma olen õnnelik iseendaga. See päev ei saabu kunagi äkki. Ta annab juba mõned päevad varem vargsi märku, et pea ta saabub. Üksiolemise tunne süveneb ja ma lõikan ennast ära igasugustest online'i kanalitest. Ja ega ma ei teagi tegelikult täpselt, millal ta saabub. Hoiatavad märgid ja kasvav tunne on peal, aga täpset graafikut pole. Ühtäkki on ta kohal. Muidugi ei õnnestu mul siis alati üksi olla, aga ma vähemalt üritan. Täna ka. Äkki ma olen imelik.

22 veebruar 2010

staarid jäägu staarideks

13. veebruar. Laupäev. Rock Cafe. Claire's Birthday "Venus" 10 aastat hiljem. Kõik on tüüne. Uste avamise ajaks rahvamasse ei terendanud ja sai rahulikult õhtut nautima hakata. Hiljem tulid. Rahvas ma mõtlen. Bändid nagunii. Etteruttavalt olgu öeldud, et kõik oli hea ja CB oli isegi 10 aastat hiljem väga mõnus kuulata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Enne kui bändid rallima hakkasid, kastsin keelt ja sattusin suitsuruumi. Ja seal ta istub, minu vastas - Vaiko Eplik ise. Imelik oli olla. Ma teda isiklikult ei tunne, kuigi mõned korrad olen põgusalt kokku puutunud. Meil on ühiseid sõpru. Aga jah, istub seal minu vastas. Vaieldamatult selle õhtu staar. Ja mul on imelik, sest ei saanud lahti tundest, et staarid peaksid ju kuskil lava taga uhkes eraldatuses omi asju ajama. Aga ei, tema istub seal väiksema rahva hulgas ja tunneb ennast vabalt. Kas staarid peaksid jääma staarideks või mitte. Ilmselt on see tobe küsimus. Aga tunne ja mõte olid. Naljakas ka, et olid. Kuid tegelikult. Muusika maksab, mitte vaht selle ümber. Selle juurde jäägemgi. Nüüd ja alati.

16 veebruar 2010

harakat pole kuskil

Pole midagi viletsamat vinduvast palavikust ja sellest, et ei saa seda korralikult välja ravida, kuna pean ja olen lausa sunnitud tööl käima, tuleb väga nüri tunne peale. Tööl istun muidugi maskiga, sest teiste nakatamine mu tegevusprogrammi ei kuulu. Trammipeatusest tööni on umbes 1 km ja peale selle maa läbimist on selline tunne, nagu oleks 25 km läbi vantsinud. Nõrkus tuleb peale ja väsimus takkaotsa. Sisuliselt on terve see nädal olnud nagu udus. Magan ja ärkan suvalistel aegadel. Nagu vanainimene. Mingil hetkel väsin ära ja magan mõne tunni, siis ärkan üles ja higistan nagu saunas. Ja seda täiesti segastel kellaaegadel. Sellist asja, et päeval oled üleval ja öösel magad, nagu korralikud inimesed teevad, ei ole. Üritan küll oma ööpäevast režiimi kuidagi õigeks sättida, aga kui ikka ära vajun, siis vajun. Muidugi tööl olles magada ei saa, hoolimata sellest, et vilets on olla ja nii tahaks teki all puhata. Talv on nõme. Ja viirused on nõmedad. Ja see, et haigus just nüüd tuli, kui mu tööpartner, kes mind asendada saaks, Eestist ära on, ka see on nõme. Aga pole hullu, elame veel. Ükskord tuleb kevad ja saabub tervis. Seda ma tean. Hoidke ennast ja ärge haigusi ligi laske. Kõik saab korda.

07 veebruar 2010

valgust, rohkem valgust

Nii nüridat pühapäeva, nagu täna, pole enam ammu olnud. Mitte miski ei suju, kõik tundub perspektiivitu ja inimestele ma ka vist ei meeldi. Hall sumu ümberringi. Kuskilt oleks kähku ja kohe päikest vaja. Pliis help!

03 veebruar 2010

miinuskraadid sees ja väljas

On uskumatu, kuidas pisikesed asjad võivad suurelt mõjuda. Kellegi väike näpuliigutus võib su sisekliima hoobilt miinuskraadidesse pöörata. Fantaasia hakkab tööle ja sa küsid endalt, miks ta seda tegi ja milleks, kas ma pean sellest midagi välja lugema jne. Järjekordselt on saanud tõestust, et ma olen ja jään emotsiooni-inimeseks. Kui saaks kuidagi jälile nendele nupukestele ja hoovakestele, mis inimeses emotsionaalseid reaktsioone vallandavad, oleks lahe. Sest sisemine plahvatus või hõõrdumine võivad kulutada rohkem, kui mis tahes välised tegurid. Teadlased on ammu rääkinud, et depressioon ja stress põhjustavad rohkem haigusi kui miski muu. Ja ma usun neid. Õigemini olen selle korra omal nahal läbi kogenud. Aga enam ei taha. Sellepärast olekski vaja kuidagi reguleerida seda kaadervärki, mis meie emotsioonides tõuse ja mõõnasid tekitab. Paraku jääb selle valitsemine ja kontrolli all hoidmine vist samasuguseks unistuseks nagu keskaja alkeemikutel tarkade kivi leidmine. Keegi on öelnud, et tuleb õppida leppima asjadega, mida muuta pole meie võimuses. Eks ma pean seda õppima. Vahetegemist ka. Teate küll, sõltuvate ja sõltumatute asjade eristamisel. Jõudu mulle.
Selline segane ja konkreetsusest kauge kirjatükk siis praegu. Elame.

meediakriitika kõrgpilotaaž

Lõpuks ometi on ka minu tagasihoidlik isik saanud põgusalt meediakajastust. Kuid veel tähtsam, et mu tööd on märgatud. Küll nii veidra nurga alt, et ei oska ööd ega ääd öelda. Aga eks lugege ISE, tase on enneolematu. Ma olen õnnelik.