toit toit toit

Väikesed soovitused.
Käisin Eesti vabariigi sünnipäeval restoranis Rucola. Toit ja õhustik viis pluss. Ainsaks miinuseks ehk see, et tellides lambaliharulli rosmariini ja mozzarellaga, palusin seda medium küpsetusastmes, aga kokal oli kell vist vale ja liha jäi tiba kauemaks pannile. Aga ikkagi oli superhea. Ja muidugi muusika. Ma tahaks sellele inimesele, kes seal pleilisti koostas, pika-pika pai teha. Nii hea oli.
Eile käisin mitte vabariigi, aga sugulase sünnipäeval, mis toimus Foodstudios. Väga äge oli. Indrek Kivisalu tegi lihakoolituse ja pärast tegime koos süüa. Väga mõnus oli. Sain miljon uut ideed ja nippi. Kui nutsu on, siis selline sünnipäevaidee on super.
Täna on töö töö töö.

Radiohead - Lotus Flower

lugu

Veider nädal on olnud. Palju kurbust, viha, mõistmatust, aga ka rõõmu ja asjade sujumist. Eks ikka Haapsalu tragöödia, poliitikute käitumise ja töö pärast. Homme vabariigi sünnipäev. Ja see on tore.

Axis of Awesome - 4 Four Chord Song (with song titles)

1 lause

Mu töö meeldib mulle. Punkt.

tee külm rahaks

Ma ei kadesta inimesi, kes peavad praegu värskes õhus tööd tegema. Käisin täna oma saate võtetel ja osa neist toimus väljas. Ma pidin kringliks külmuma. Ilmselgelt oli vale riietus valitud. Tuiskasin vahepeal koju, et oma jalatsikirstust karvase sisuga saapad ja kindad üles otsida. Kohe teine tera oli. Tuleb tõde tunnistada, et ma lihtsalt venitan sügist oma riietusega endas edasi, aga vahel jõuab tegelikkus siiski ka minuni. Ja praegune pakane tegi seda vägagi otse ja omadega. Ilmselt tuleb ostlemisreis ette võtta, et garderoob eskimo riietusharjumustega kohanduks. Ja see on vajalik. Rääkisin täna akadeemiku ja mereteadlasega, kes ütles, et külmad talved ja soojad suved ei kao kuskile. Meie madal- ja kõrgrõhkkondades on rohkem energiat ja nad ei lase ennast kõrvalasuvates rõhkkondadest morjendada. Seega, suusaärisse ja talveriiete müüki tasub investeerida. Ning muidugi võiks linna peal olla mehitamata klaasist soojenduskabiinid, kuhu sissepääs on sentide eest ja metallist raha eest saaksid inimesed automaadist eest kuuma jooki juua ja konte sulatada. Tee pakane rahaks.

reede tuleb mühinal

Käes on reede. Hurraa. Hoolimata sellest, et minu jaoks on nädalavahetus esmaspäeval ja teisipäeval. Järgmisel nädalal küll langeb teisipäev ära, sest vabariigi aastapäeval ehk kolmapäeval tööd teha ei saa ja tuleb teisipäeval ennast juba tööle veeretada. Muidugi on natuke nadi, et ilm nii jubedalt külm on. Mis omakorda tähendab, et kui linna peale ka laiama minna, siis tuleb ühes urus püsida, mitte kohtade vahel seigelda, sest juba mõneminutiline väljasviibimine jäätab püksid ära ja on tunne, et jalas on jääst kuluvad/viigipüksid/velvetid/jne. Aga noh, mis ma muretsen, mul pole nii kui nii täna õhtuks plaane tehtud. Põhimõtteliselt võin täna õhtul kaminasse tule teha, Morrissey möirgama panna ja peeglisse passida. Sest enamasti saan ma iseendaga hästi läbi. Aga võib ka ennast mõne sõbra juurde külla smugeldada. Seda kirjutades mõtlen, et on alles mured. Õhtumaa mugavustega harjunud inimene, kellel on kõht täis, raha ka natuke taskus, võimalusi seda kulutada mitmeid, katus peakohal jne. Sellised me oleme. Maadleme on tühiste probleemidega ning tegelikud probleemid jäävad meist kaugele. Kui ärksalt ringi vaadata, siis tundubki, et enamus meid ümbritsevaid probleeme on täielik pseudo. Ja ega ma ise parem pole, tegelen pseudoga nii mis jaksan. Ainult et ise ei pane seda tähele. Kui ikka reede õhtu ajaveetmisvõimalused päeva tähtsamaks probleemiks muutuvad, siis juhhei, elagu mugava elu triumf. Samas, miks ei võiks see päeva probleem nr 1 olla. Oleks talumatult rumal päevast päeva maadelda kolmanda maailma rahvastikukasvust ning klimatoloogilistest nihetest tekkinud toidupuuduse üle. Või muretseda perevägivalla pärast. Ka näljahädas riikides on puhkepäevad ja omad lõbustused. Ja see on normaalne. Ootan õhtut.

segane pomin

Ma olen proovinud ennast talve üle kurtmisest sel aastal tagasi hoida, aga enam ei pea vastu. Liiga külm on. Liiga palju lund on. Liiga pikk on see aastaaeg. Tõesti aitab juba. Ma pole ikka talveinimene ja mida siin muud mu jutu peale järeldada olekski.

Siis tahaks kurta valimiskampaania üle. No ei ole ikka nii, et poliitikud valimisdebattides eeldavad, et rahvas on loll. Kui ikka lubadused lauslollusteni ja -populismini on jõudnud, võtab hamba irevile küll. Näiteks kodanikupalk. Mis asi see siis nüüd on. Idiootsus ruudus. Samuti maksumaksja raha kasutamine valimispropagandaks ja valimisseadusest möödahiilimine ehk trikitamine. Ja iga kord saavad kõige suuremad populistid kõige rohkem hääli. Inimesed ei mõtle, et riigi valitsemine ei ole meelelahutus. Jah, seoses sellega tahaks pritsida tõrva valimisnimekirjade suunas. Mu ema elab kesk-eestis ja tal oma kindlat maailmavaadet pole. Lihtsalt ei orienteeru poliitikas absoluutselt. Ta küsis, kelle poolt võiks hääletada. Ma ütlesin, et minu maailmavaade on selline ja selline ning erakondadest eelistan ma toda, eks ise tead, keda valid. Muidugi on see nö pehme mõjutamine, aga see selleks. Vaatasin tema ringkonnas oma lemmikerakonna nimekirja ja seal polnud MITTE ÜHTEGI, kellele ma tahaks, et ta hääle annaks. Jabur. Meelelahutus- ja muud tegelased, keda ma lihtsalt ei usalda. Kurb. Ärge nüüd arvake, et ma ütlen, et valitsus on lill ja kõiges süüdi ja üldse. Ei, absoluutselt ei. Iga valitsus igal maal teeb rumalusi. Igal maal tehakse enne valimisi lollusi ja lollitatakse, aga nii tahaks, et meil seda kõike poleks. Ja kui nüüd valimiskurtmistele joon alla tõmmata, siis tahaks öelda, et mul on piinlik kui ma kuulen kedagi kurtmas, et ta häbeneb meie riiki, meie rahvast ja kõige seda mis siin on. See on nii jabur ja rumal. Pigem näitab see, et inimene ongi omaenese konnatiiki ära uppunud ja ei näe, et igal pool mujal on täpselt samad jamad. Läänepoolsemas Euroopas osatakse oma sallimatust ja rumalust lihtsalt paremini varjata. Lihtne näide on siin Rootsi. ma olen rääkinud inimestega, kes on aastaid Rootsis elanud ja elavad siiamaani. nende väide on, et Rootsi on üks sallimatumaid riike Euroopas. Ja seda sõna otseses mõttes. Avalikult ei halvusta mitte keegi kasvõi surma ähvardusel teist rahvusgruppi, usku, orientatsiooni vms. Aga kodus viinapitsi taga, kui keelepaelad lahti pääsevad, on seal elavad eestlased esimese hooga šokis kui räiget sallimatust ja kui suures hulgas seal kohtab. Õnneks inimeste peades esialgu ja ilmselt kultuuriliste eripärade tõttu see nii jääbki. Ma ei halvusta rootslasi, kes kahtlemata on lahe rahvas lahedal maal, aga õpikunäitena on see hea. Muidugi on Eestis kultuurikiht veel õhuke ja ajaloolise tausta tõttu õrn ja kobav suhtumine igasugustesse vähemustesse. Lisaks sellekohane harimatus, mis teatavasti on ju rumalus. Aga ma väidan, me ei ole teistest eurooplastest sallimatumad, rumalamad, laisemad jne. Lihtsalt tuleb osata neid samu probleeme ka mujal näha. Ja selleks ei pea seal mujal elama või eriti teravsilmne olema. inimesed on inimesed igal pool. Muidugi on mõnels riigis multikultuursusel pikem ajalugu, mistõttu ollakse harjunud. Ma pean siin silmas maid, millel on olnud koloniaalvaldused, mistõttu sealse ja emamaa vahel rahvastiku liikumise veen kõvasti tuksunud on. Siiamaani tuksub. Muidugi pean tunnistama, et ka minus on sallimatust. Mitte laussallimatust, aga mul ajab vahel kopsu üle maksa, kui hakatakse rääkima inimõiguste vajalikkusest seal, kus sellel puudub igasugune kandepind. Läänemaailm jõudis inimeõguste ja sallivuseni samm sammhaaval. Kuni lõpuks oli loodud alusarhitektuur institutsioonide, kultuuri, mõtteviisi, seaduste jne pinnal, kuhu see sai tekkida. Kui me räägime näiteks demokraatlikest valimistest Egiptuses, siis on loll ja tobe loota, et sellega on demokraatia tekkimisele seal alus loodud. Kui moslemivennaskond võidab valimised, siis langeb see riik demokraatiast kaugemale, kui ta on seal Mubaraki 30. aasta jooksul üldse olnud. Nüüd kõlavad hääled, et otsustusõigus on peamine. Jah, tõsi. Ongi, ja kui rahvas tahab islamidiktatuuri, siis tal on selleks õigus. Kui näha, et demokraatlikud valimised seal tooks kaasa demokraatia, siis on see sügavalt ekslik. Demokraatia on lihtsustatult selles, et ühiskonna eri tasandid ja grupid peavad omavahel diskussiooni, mille põhiline mõõdupuu või hoiak on selline, et tuleb eeldada, et ka vastaspoolel võib õigus olla. Kui ühiskonnas tekkib grupp, kellel seda põhimõtet pole ja nad saavutavad enamuse võimuhoobade juures, siis on demokraatia surnud või vähemalt varjusurmas. Niisiis igasugused rumal-humaansed nõudmised anda igasugustele huvigruppidele õigus asuda võrdsesse dialoogi, kui on teada, millega see mõne stsenaariumi korral lõppeda võib, on lühinägelik ja naiivne. Õpikunäitena 20. sajandi eurokommunistide suhtumine nõukogude liitu, mille puhul nähti ainult propaganda poolt pakutavat klantspilti, üritamata süüvidagi tegelikkusesse. Kõige kohutavamad olid need, kes arvasid, et eesmärgi nimel tehtud (inim)ohvrid on helge tuleviku saavutamise paratamatu kõrvalnähe. Olgu, mu jutt on segane ja saba ning sarvedeta. Sain ennast välja elada ja ma tahan, et teaksite, teil on õigus olla teistsugusel seisukohal ja ma olen selle nimel valmis surema. peaasi, et ka teie oleksite seisukohal, et teisel poolel võib ka õigus olla. Tsau.

kiduv kultuur

Kui tõele au anda, siis tänavune Eesti Laul on minust kuidagi mööda libisenud. Põgusalt olin enne poolfinaali lugusid kuulanud, aga mitte ükski ei hakanud kõrva või ei tekitanud nö hiti võbinat. Vaatasin ka esimest poolfinaali ja kõik leidis kinnitust. Igav, ettearvatav ja mitte minu rida. Ükski laul ei olnud hea. See on muidugi maitse asi. Samuti olid saatejuhid igavad ja tekstid ning intervjuud kohmakad. Tervikpilt logises. Kaamerad ja režissöör tegid head tööd ja kõik oli justkui paigas, aga sellist tunnet ei tekkinud, et nüüd on põnev ja huvitav. Kahju. Ma muidugi ei taha selle sissekandega kellegi peale näpuga näidata. Selline on lihtsalt minu maitse. Parema meelega oleks tahtnud reede õhtul Rock Cafes Id Revi või EKKM Indie-Discot väisata. Oleks natukenegi elamust olnud päris inimeste nädalavahetuses. Paraku jäin koduseinte vahele ja kuskil laiamas ei käinud. Rock Cafesse ei jõudnud külaliste tõttu ja EKKM'i diskole üksi minna oleks olnud suhteliselt nüri. Pealegi oleks seal... See selleks. Igatahes on tunne, et kultuur minus kiratseb. Õigemini kultuurivajadus minus. Ja midagi ette võtta ei oska. Jään ootama suve, kus Positivus, Rabarock, Plink Plonk, Schilling ja muud kenad üritused päris kindlasti mu kohaloleku kontrolli peale positiivse vastuse saavad. Ja loomulikult juba 14. märtsil Cut Copy ning 17. aprillil White Lies mu muusikaarmastust kõditavad. Täna aga lükkan ilmselt peale tööpäeva Morrissey plaadimasinasse. Pole seda kaua aega teinud. See pole täiuslik, ideaalsest pildist on mõni tükk puudu, aga tuleb leppida. Küll saabub kunagi aeg, kui... jah, ka sellest täna mitte. Tsau.

ostan sõpru

Ma ei tea, kas ma olen varem sel teemal siin kurtnud, aga avastasin, et mul pole enam kellegagi alternatiivsema maiguga musaüritusi külastada. Lihtsalt sõpradel on enamasti teistsugune muusikamaitse ja sageli nad lihtsalt ei viitsi sellistel üritustel käia. Ja üksi on ikka suhteliselt nüri kuskil töllerdada. Lisasõpru, kel sama muusikamaitse kuskil ei müüda ka. Oh elu elu.

arg või mitte

Millegipärast hakkab mulle tunduma, et mida vähem ma oma arvamust avaldan, seda suurem on tõenäosus, et mulle sigineb vaenlasi. Mida rohkem arvamust avaldada, seda suurem on tõenäosus, et keegi tõlgendab mu juttu valesti ja jamad ongi majas. Loomulikult käib jutt eriarvamustest. Samas ma usun, et võib ja peabki olema arvamuste paljusus. Mitte kellegil ei ole tõe monopoli. Ka mina eksin ja võin mõnest asjast valesti mõelda. Selles pole midagi halba, aga mulle lihtsalt ei meeldi, kui mu eriarvamuse peale emotsioonid mängu tuuakse ja solvutakse. Ja pean ausalt tunnistama, et ma väiksestviisi kardan juba siia blogisse ja ka facebooki oma mõtteid kirjutada. Enne mõtlen hoolikalt läbi, kas keegi võib sellest ehk riivatud saada. Vahel ma eksin muidugi ja kirjutan või kommenteerin kedagi, mis väheke paksu verd tekitab. Aga kuna mu stressitaluvus ei ole kuigi suur, siis ma pigem väldin konfliktsituatsioone. Ah et kas ma olen arg. Mingis mõttes kindlasti. No mitte just arg, aga pigem alalhoidlik. Muidugi, kui on vaja, siis ma oma arvamust endale ei jäta. Aga meelega ma riiu sisse ei roni. Lisaks olen ma suhteliselt suur põdeja. Kui ma olen kellegi või millegi kohta natsa avalikult rahulolematust väljendanud, siis on mul mõnda aega hing haige ja ma kahetsen öeldut või kirjutatut. Loodetavasti pole ma ainuke selline inimene maailmas. Sellised mõtted siis.

unestapja

Nägin täna öösel nii jaburat und, et isegi ärgates olid emotsioonid laes ja kerge võbin sees. Ühesõnaga, ma olin kuskil kohas, kus oli üsna palju inimesi. Täpselt ei saanud aru, mis koht see on, aga siseruumides ja üsna palju rahvast oli ka. Korteri moodi paistis olevat. Inimestest ma kedagi ei tundnud. Peale ühe. See mulle kallis inimene pani minu silme alla ühe võtme kuskile kapi sees olevasse avausse. Siis millegipärast oli vaja see võti uuesti üles leida, aga kuidagi oli see raskendatud. Justkui ei tohtinud võõras kohas asjades sorida. Jabur on see, et ma ju nägin, kuhu see võti pisteti, aga kui olin kelleltki palunud, et kas ma võin otsida, siis ei leidnud kuskilt üles. Otsisin mitmest kohast, aga samas teadsin täpselt, kuhu avausse võti pandi. Ja ei otsinud õigest kohast sellepärast, et pidi nagu midagi varjama. Jälle ei tea, mida. Lõpuks otsisin õigest kohast, aga seal oli igasugu nodi ja teisigi võtmeid ning ei leidnud seda võtit kuidagi üles. Aga meeleheitlikult oli leida vaja. Siis võtsin ühe suure kuulipilduja kuskilt, läksin seina äärde ühe laua taha ja võtsin rahulikult laskepositsiooni sisse. Kusjuures ruumis ei teinud mitte keegi sellest välja. No ja siis hakkasin täiesti külma rahuga inimesi maha laskma. Sihtisin ja muudkui andsin tuld. Seda kusjuures ei näinud, kas inimesed kukkusid ning verd ka ei näinud. Lihtsalt tulistasin ja teadsin, et inimesi. Kõik oli nagu mängult. Inimesed, automaat ja mina, aga laske ei kostnud, laipu ja verd ei näinud. Aga teadmine oli, et tapan inimesi. Lõpuks toas olnud vist põgenesid, sest äkki polnud enam ühtegi inimest ruumis. Laipu ka põrandal polnud. Hakkasin siis uuesti meeleheitlikult võtit otsima, kuigi jube hirm tuli peale, sest teadsin, et politsei ründekomando jõuab kohe kohe kohale ja mind lihtsalt lastakse maha. Teadsin, et jõuaksin veel põgeneda, aga millegipärast jäin ikka meeleheitlikult võtit otsima. Meeletult õudne tunne oli, et kas siis need ongi minu viimased minutid elada. Tohutu süütunne oli ka, et sellise asjaga hakkama sain. Mäletan, et mõtlesin veel, oleks see uni, oleks see ometigi uni. Võtit ma igatahes ei leidnud ja politseid ei jõudnud ka ära oodata. Ärkasin üles. Aga ikkagi oli tohutu süütunne peal ja alles mingi aja pärast sain aru, et see oligi tõesti uni ja jäin uuesti rahunenult magama. Ja kui päriselt üles ärkasin, siis oli uni ikka nii selgelt, ja on siiani, meeles. Kohutav. Ma loodan, et see ei tähenda midagi ning selle õuduse sünnitas lihtsalt mu mõistus. Ei taha selliseid unesid näha. Kuigi mul on veel üks unenägu, mida ma olen mitu korda näinud. Nii aastas korra või kaks tuleb ta magades külla. Ma tean, et olen kellegi ära tapnud ja mul on meeletu süütunne. Ühelt poolt ma kardan, et jään vahele. Teiselt poolt painab see, mille olen korda saatnud ja kunagi, kui see välja ei tule, pean süütundega surema. Nokk kinni, saba lahti situatsioon. Selles unes ma ei tea, kelle ma olen ära tapnud. Samuti ei tea, kuidas ma tapsin. Igasugunegi info selle kohta puudub. Lihtsalt on teadmine, et olen seda teinud. Ja see uni on samuti jube frustreeriv. Samas vihkan ma vägivalda ja tapmisega ei saaks ilmselgelt hakkama. Huvitav jah, miks mõnikord unes deemonid ellu ärkavad. Aga rõõmsaid ja helgeid unenägusid vähemalt teile. Loodetavastu mulle ka muidugi.

jookseb käima

Uus töö ja uus koht on mu vastu olnud lahked. No tegelikult pole see päris uus töö ega uus koht, sest vahetus toimus lihtsalt sama maja ja kollektiivi sees. Vahetus korrus ja inimesed. Osakond ühesõnaga. Ja on olnud tore. Mõningad tagasilöögid on olnud, aga selle võib julgelt õppimis- ja kohandumisaja alla kanda. Igatahes on hea meel, et üks etapp läbi sai ja uus algas. Tõsi, nüüd on mu nädalagraafik täiesti sassis. Minu nädalavahetus on esmaspäev ja teisipäev. Mis muidugi ei tähenda, et ma reede või laupäeva õhtul mõnele üritusele ei ilmuks. Kui ikka on väärt asi, siis ma osalen. Aga omajagu harjumist uus graafik nõuab. Et siis rahul rahul rahul.

Muidu on elu suht sündmustevaene. Oma isiklikest kannatustest või rõõmukiirtest ei hakka kirjutama. Nii nagu pimedus äratab meie sisemised deemonid, teeb seda mõnede asjade meenutamine minevikust. Aga sama skeem toimib ka meeldivate hetkede elustamisel. Maailm on imeline, kummaline, ümmargune, värviline...

Lõpetuseks. Valimistest praegu rääkida ei viitsi. Tsau.